Killuke Vietnamist

Mine käi Aasias ja sul on, millest rääkida. Mina räägin ka veel mõne loo. Nagu öeldud, oli reisikava järgmiseks punktiks Vietnam.

_MG_0034

Üks asi, mida ma pärast viite või enamat kuud Aasias avastasin, oli reisikire kustumine. Ega see ära ei kao, lihtsalt lülitub mõneks ajaks välja. See esimene kord, kui sa mõnelt Aasia lennuväljalt õue astud, on kirjeldamatu emotsioon. Suunurgad käivad üles-alla, suutmata otsustada, kas oled õnnelik või hirmunud. Ärevus- seda ei tasu mainidagi, see on otseloomulikult hinges ja väriseb üle kogu keha. Kui see kestab aga mitu kuud, muretsed, higistad, oled õnnelik, hirmunud, siis ühel hetkel see ikkagi leevendub ning sa harjud oma uue keskkonnaga. Just sellepärast oli täiesti tavaline tunne Kambodža-Vietnami piiri ületada. Enam ei olnud hinges seda õiget ärevust ja seiklushimu, mis Eestist tulles kindlasti olemas on. Nagunii jäi suurem osa sellest riigist nägemata, kuid järgmisel korral tuleb sinna kindlasti puhta lehena minna.

_MG_0149_1

Neile, kes vähegi muretsesid meie tervise pärast, võib kohe alguses ära öelda, et Vietnam oli üle väga pika aja esimene koht, kus me kumbki Senniga haiged ei olnud. Me ise olime iga päev selleks valmis, aga no tee, mis sa teed, haigeks me ei jäänudki. Vahepeal sain isegi Siem Reapi haiglakulud kindlustuselt tagasi, seega raviprotseduuride raha oli täiesti olemas. Kuigi see lõi meie reisiplaani nüüd natuke sassi, ei olnud see kõige suurem kaotus ning saime rohkem turismiga tegeleda.

_MG_0124 _MG_0156 _MG_0123 _MG_0105

Kambodža-Vietnami piiri ületades ei olnud väga palju märke, mis oleksid näidanud, et me nüüd teises riigis oleksime olnud. Võibolla muutusid majaesised natuke puhtamaks, kuid kõik oli suhteliselt nagu Valgast Valka minna. Vietnamisse sõitsime seekord bussifirmaga Mekong Express, mis oli Virakiga võrreldes nagu öö ja päev. Lisaks sellele, et sõidu alguses meile saiakesi ja vett jagati, pani bussisaatja DVD-mängijasse plaadi, mis isegi USA kinodesse ei tahtnud jõuda. Niiviisi saimegi rahulikult saia mugida ja kõmulist „Intervjuud“ vaadata. Uskumatul kombel oli sel nii ingliskeelne audio kui ka ingliskeelsed subtiitrid. Jõudes õhtupoolikul, kusjuures täiesti graafiku järgi, Vietnami, sõitsid meile vastu kümned, kui mitte sajad kastiautod. Need olid täistopitud tehasetöölisi, kes ka meie kaubanduskeskuste riiete eest hoolt kannavad. Seda nägi ka Kambodžas, kuid mitte nii massiliselt. Kui me Saigoni jõudsime, oli juba pimedaks läinud, kuid kuna meie eeltöö oli piisavalt hea, siis teadsime, et hotell asub suhteliselt lähedal, seega keskmiselt häirivatele taksojuhtidele vangutasime pead. Tegelikult kulus meil omajagu aega, et hotell üles leida, kuna see oli asutatud ühte pimedasse tupikusse. Vähemalt kümnel inimesel polnud õrna aimugi, kuhu me minna soovime, kuid õnneks oskas meid aidata üks lahke apteeker. Pärale jõudes pakkisime end lahti ning jalutasime ühele lärmakale tänavale sööma.

_MG_0041

Järgmised kolm päeva tuiasime mööda Saigoni ringi ning igast päevast reserveerisime mõne tunni vaatamisväärsustega tutvumiseks või muuseumides käimiseks. Nii see läkski, esimesel päeval moodsa kunsti muuseum, teisel päeval Vietnami sõja muuseum ning kolmandal Notre Dame kirik ning mõned (minu jaoks) vähemtähtsamad paigad. Muuseumikirg Kambodžas olles kindlasti ei kustu, vaid saab aina hoogu juurde. Peamine põhjus on see, et Kambodžas ei leidu väga palju muuseume. Kui tahta näha kohalikku kunsti, kultuuri ja muid väljapanekuid, siis on see praktiliselt võimatu. Sellepärast saigi nii Tais kui ka Vietnamis keskmisest rohkem muuseumides käidud.

_MG_0004_MG_0163_MG_0166

Saigonis on sagimist võibolla isegi rohkem kui Phnom Penhis. Ainult selle vahega, et see on organiseeritud sagimine.  Kui Kambodžas tuiavad inimesed ringi, arvestades ainult enda välja mõeldud reegleid, siis Vietnamis järgiti seadusi, mille on riik kehtestanud. Sellegipoolest ei olnud seal jalakäijal lihtne, sest sõiduteed ületades ei saanud kindel olla, kas teisele poole teed ka välja jõuad. Saigonis pole tuk-tukke, pole ka neid, kes sulle nii väga midagi müüa üritaks, seega üldine tüütamine jääb õnneks ära. Ülejäänud aja Saigonis, teise nimega Ho Chi Minhis, käisime turgudel ning igal õhtul proovisime midagi uut mõnes seni avastamata kohas süüa. Turgudelt leiab riidekraami, mida leiab ka meie poodidest, kuid mis on mingil põhjusel tehasest välja pudenenud. Hinnad on sellised, et kui sa Vietnamist tulles Sportlandi peaksid juhtuma, siis võta kindlasti iivelduse tõttu kilekott kaasa. Just täpselt nii vähe need asjad seal maksavadki. Nii sai end riietatud moodsatesse trenniriietesse, millest lähiajal puudust ei tohiks tulla. Muidugi leidub seal ka kõike muud, arvestada tuleb ainult oma kohvri suurusega.

_MG_0067 _MG_0050_MG_0119 _MG_0063

Pärast seda, kui olime Saigonis oma asjadega valmis saanud, viis takso meid lennujaama. 55 minuti pärast, võibolla isegi vähem, olime Vietnami saarel nimega Phu Quoc. Lennuilm näis minusugusele tavareisijale küllaltki halb ja ähmane. Pärast 20 minutit jäi mulje, et maandume ookeani ning ülejäänud kilomeetrid peame ujudes läbima. Kuid mõne hetke pärast ilmus siiski maapind ning õhtu hämaruses olime saarele jõudnud.

_MG_0090_1 _MG_0042

Phu Quoc, mis varem kuulus Kambodžale, on natuke suurem kui pool Hiiumaad. Kuna see asub küllaltki lähedal neile piirkondadele, kus me Kambodžas suvitamas käisime, olid ka meie ootused küllaltki sarnased. Samuti sai tehtud natuke eeltööd, et valida välja Lõuna-Vietnami parim suvituspaik. Ilmselt jätab meie ettevalmistusoskus siiani soovida, sest meie jaoks oli Phu Quoc paras pettumus. Kui Sihanoukvilles või Koh Rongil on enamik asutusi suunatud keskklassile või noortele seljakotiränduritele, siis kogu Phu Quoc ootab pigem suurema rahakotiga Vene turiste. Kogu saart hõlmavad massiivsed arendustööd, kuhu on planeeritud elamurajoonid, üle džungli kõrgustesse ulatuvad majad ning keskused. Rannad, välja arvatud üks, on küllaltki prügised. Mitte et siin-seal üks pudelikork, vaid ikka prügihunnikud. Kui mõnes rannas natuke kauem aega veeta, saaks kogu sellest jamast endale ilmselt elamise ehitada, vähemalt paadi või parve, millega kalal käia. Kusjuures seda olid mõned kohalikud ka teinud. Materjalivalik on lai.

_MG_0020  _MG_0011

Ringiliikumiseks rentisime endale rolleri ning 4- 5 päevaga sõitsime selle saare risti-põiki läbi. Veel on piirkondi, kus on näha tihedat džunglit ning kruusateid, kuid mitte enam kauaks. Ehituste tõttu ei saanud me igale poole ligi, vehiti kätega ja aeti minema. Phu Quocist saab lähiajal ilmselt suur linn, mis ulatub saare ühest servast teise. Mingisugust eksootilise saarepuhkuse tunnet seal ei teki. Ma arvan, et selle saare võlu on juba ammu kustutatud ning nüüd jagavad juba tähtsad mehed seal maid ja miljoneid. Kahjuks on selline saatus tabanud juba ka mitut teist saart, kus riigi korruptsioon on nii kõrgel tasemel, et mõeldakse ainult oma rahakotile, mitte loodusele ja selle säilitamisele.

_MG_0129

Muidugi oli seal ka midagi ilusat, saarele omapärast ning nauditavat. Kui vaeva näha ja otsida, leiab kena ranna, kus päevitada ning lõunal selle lähedal asuvas kohvikus süüa ja õlut juua. Kui otsida ja kaubelda, saab ka mereande, mille poolest Phu Quoc tuntud on. Aga selle jaoks tuleb vaeva näha, mitte nagu Kambodžas, et istud maha, sööd ja arvele väga palju tähelepanu ei pööra. Kuna see oli meie viimane reis enne kojutulekut, siis lootsime Senniga midagi ilusamat ja tõelisemat. Natuke jääb see aga kripeldama küll. Kindlasti oleks olukord hullem, kui me oleks tulnud otse Eestist ning pühendanud kaks nädalat sealviibimiseks. Meie olime viimase viie kuu jooksul igasuguseid imelisi kohti külastanud, seega oli seda haput marja palju kergem alla neelata.

_MG_0022_1 _MG_0031_1

Otsustasime, et Phu Quocilt sõidame otse Phnom Penhi. Transpordivahendid tulid sellises järjekorras: esimene mikrobuss, praam, teine mikrobuss, kolmas mikrobuss, neljas mikrobuss, viies mikrobuss ja jalad. Ma ei hakka seda reisi siin läbi arutama. Otseloomulikult oli see kõik kokku väga aeganõudev ning omajagu ohtlik. See on ikka nii, et mida väiksema transpordivahendiga sa seal piirkonnas sõidad, seda rohkem sa kardad. Igatahes hommikul alustasime sõitu ning õhtuks olime tagasi oma Phnom Penhi korteris. Nüüd jäi meil veel nädal aega Kambodžas olemiseks.

Vietnam on kindlasti koht, kuhu tasub minna. Usun, et kui ma oleks võtnud selle reisi kokku vahetult pärast Kambodžasse jõudmist, oleks see tekst natuke kirevam välja kukkunud. Meil oli seal väga toredaid ja meeldejäävaid momente. Ainsaks takistuseks sai aeg ja mõned valed otsused. Vietnam pidavat muutuma igal meetril, sõites lõunast põhja või vastupidi. Sellest saame teada alles siis, kui ükskord sinna tagasi läheme.

Toimetas Laura Nirgi

DCIM100GOPRO

Advertisements

Meeldiv kohustus ebameeldival viisil

Jah, pool aastat Kambodžat on otsa saanud. Küll on hea kodus olla! Enne Phnom Penh-Saigon-Doha-Stockholm-Tallinn lennule astumist sai aga täisgaasil seigeldud nii Kambodžas kui ka Vietnamis. Katsun need seiklused siia kirja panna.

Tervelt tagasi kodus, jäsemed oma kohtadel. See on ilmselt peamine argument, mille põhjal võib väita, et rolleriost osutus edukaks. Peale selle et ma paar kohalikku, kes olid ennast asfaldikarva riietusse sättinud, alla oleks ajanud, midagi hullu ei juhtunudki. Liiklusohtlikke olukordi? Ei, Kambodža mõistes mitte. Kui samad olukorrad Eestisse üle kanda, oleksin kindlasti tosina videoga Delfis liiklushuligaanide kategooria all. Kõige suurem kuritegu, mis ka politseile ei meeldinud, oli see, et sõitsin ühesuunalisel teel vastassuunas. Korruptsiooni ja irooniat täis kümne dollari suurune trahv oli tõsiasi. Raske südamega pidin siiski selle summa tasuma, mõeldes ise, kuidas see võmm õhtul minu raha eest õlut ostab ja praeriisi mugib. Kambodžas oleks kergem trahvida neid, kes õigesti sõidavad, sest 99,9% liiklejatest rikub seadust igal läbitud meetril. Igatahes ma päris kahe käega rolleriostu Kambodžas ei soovita, eriti neile, kel puudub kogemus sellega vingerdada. Tänu sellele, et ma ei suutnud põhjustada ühtegi kokkupõrget, jäi roller täpselt samasuguseks nagu ostes. Pärast Taimaalt naasmist said Suzuki järgmiseks omanikuks noorpaar Ameerikast. Isegi kiivrid ostsid kohalikud päris soolase hinnaga ära, ilmselt muutuvad need väärtuslikumaks, kui nad paar kuud blondi pead on katnud.

_MG_00101796483_825978797445518_657301805972912344_n

21. jaanuaril pidime taaskord bussi peale minema. Kuna vahepeal jõudsid meieni väga värvikad sündmused ööbussi sõitudest, nende hulgas mõned avariid ja purjus bussijuhid, siis otsustasime minna teise firmaga päevasel ajal. Olime otsustanud, et jaanuaris sõidame Siem Reapi ning täidame turismireisi kohustusliku punkti, milleks on iidsete Kambodža templite külastus. Selleks tuli läbida 320 kilomeetrit lõbusat bussisõitu. Just kui kaheksa tundi istuks vanaema põlve otsas, kes mängib sinuga aukliku tee mängu. Arvestades meie suurt kogemuste pagasit bussisõitude alal, tuleb tõdeda, et tegu polnud seni kõige jubedama sõiduga. Sellegipoolest oli loksumist kogu raha eest. Üks asi, mis Kambodžas selgeks sai, oli see, et iga kord, kui sa bussile astud, ei mõtle sa, kas täna midagi juhtub. Sa astud bussile ja sa tead, et midagi kindlasti juhtub. Nagu lood susside ja päkapikkudega, küsimus on vaid selles, et millega sind täna üllatatakse.

IMG_1624

Siem Reapi jaoks olime arvestanud neli päeva. Kuna plaan oli osta kolme päeva külastuskaart templitesse ning neljanda päeva jaoks plaane polnud, siis tegi saatus meie eest töö ära. Esimest päeva alustasin vanade traditsioonide kohaselt haigena. Juba öösel algas peavalu, millele hommikul lisandus iiveldus, palavik, kõhulahtisus ja kindlasti oli midagi veel pahasti. Kuna ma varem polnud end päris nii halvasti tundnud, siis tuli minna haiglasse ja lasta targematel ennast üle vaadata. Kuna haiglas tuli maksta juba sinna sisenemise eest, oli tuk-tuki-mees meile varakult soodustalongi jaganud. Kogu haiglaseiklus 10% soodsamalt, super. Veetsime seal Senniga päris mitu tundi, mille jooksul tehti analüüse ja peeti plaani, kuidas minult veel raha välja pumbata. Lõpuks sain teada, et Kambodža on jube must maa, kus võivadki sellised sümptomid väga lihtsasti tekkida. Tõeline üllatuspomm. Lisaks selgus ka see, et salmonelloos mul puudub. Mitmekümne dollari eest jagati mulle kõikvõimalikke tablette, mida juba samal päeval mugima hakkasin.

Vahepeal oli mu medõeks pürgiv õde kõik mu sümptomid järjest Google’sse ladunud ning selle peale pakkus dr. Google, et mul võiks olla malaaria. Kui nii, siis nii. Järgmise päeva hommik oli päikselisem, nii ilma kui ka tervise suhtes. Sellest hoolimata ei alustanud me turismiga, vaid hakkasime apteeke läbi kammima, et leida malaaria kiirtest. Sellist asja aga kellelgi meile pakkuda polnud. Õnneks soovitas üks apteekritest meil minna laborisse. Labori leidsime juuksurisalongide vahelt, kus eesruumis viskas naine, kes oma keha ning tõsiduse poolest oleks võinud olla Nõukogude Liidu vasaraheitja, mulle pihku hinnakirja kõikvõimalike testidega. Näppu mööda brošüüri libistades leidsin sealt ka malaaria. Ütlesin tädile, et ma oleks just sellest huvitatud. Tädi oli nagu pagar filmist „Sügis“, kes Kiire vennale saiakesi pähe määris: „Kui sa juba malaariatesti teed, äkki teeme dengi palaviku ka?“ Mis seal ikka, uurime siis välja, mis mul seekord viga on. Asi käis kähku, jõudsin ainult tähele panna, et süstal tuli siiski avamata pakendist. Maksin 19 dollarit ning tunni pärast olid testid käes. Miskipärast, muidugi jumal tänatud, polnud mul ei malaariat ega ka dengi palavikku. Suundusime tagasi hotelli, riietusime stiilis „turism“, kerge alatooniga matkamisele viidates. Pool päeva oli veel ees ning tuk-tuki-mees viis meid templeid uudistama.

Untitled-1

Järgmised kaks ja pool päeva kulutasime Siem Reapi külje all asuvaid Angkori templeid külastades. Pooliku päeva, nagu enne mainitud, vedas meid ringi tuk-tuk, kuid järgmised kaks veetsime jalgrataste seljas. Olles nüüdseks omajagu reisinud, ei oska ma Angkorile midagi võrdväärset kõrvale tuua. Need templid, mis olid alles hiljaaegu teadmata ning džunglisse mattunud, on midagi väga müstilist ning ajas tagasiviivat. Iga tempel hõlmab endas keerulist ehitustehnikat ning mustmiljonit graveeringut. Tunduvalt julgem oli seista kaheksa sajandit vana katuse all kui külastada praegu ehitatavaid objekte Phnom Penhis. Kõige sügavama mulje jätsid pisemad templid, kus tihtilugu oli peale meie vaid näputäis inimesi. Täielik idüll ilma mootoripõrina ja diislitossuta. Oli vaid kuulda linnulaulu ning metsatukast kostvaid hääli. Kui inimaku hakkas tühjenema, võtsime kotist välja söögikraami ning einestasime mõnes ruumis või väljakul, kus sajandeid tagasi jalutasid ringi kuningad ning tantsisid meelelahutajad. Natuke hullem lugu oli suuremates templites, kus 75-pealised korealaste karjad suure kisaga sinust mõtlemata üle jooksevad ning vastu seina litsuvad. Annab leida ebameeldivamaid turiste, kui selleks on hiinlased ja lõuna-korealased. Seega kui tahad, et su närvirakud säiliks ning ropud sõnad hammaste taha kinni jääks, siis oma turismituuri tehes katsu kokkupuudet nende rahvastega vältida. Sellegipoolest on selle piirkonna külastus Kambodža reisi puhul kohustuslik. Lisaks sellele, et see on kuningapalee kõrval teine prügivaba koht selles riigis, on veel mitu mõjuvat põhjust, miks Angkorit oma reisikavast välja jätta ei tohi.

_MG_0106 (2) _MG_0082 (2) _MG_0077 (2) _MG_0084 (2) _MG_0073 (2) _MG_0066 _MG_0044 (3)  _MG_0033 (3) _MG_0028 (3) _MG_0021 (2) _MG_0008 (2)_MG_0173

Neljandaks päevaks polnud minu esimese päeva kohutavast seisundist haisugi. Nagu igal õhtul, nautisime eelmisel päeval Siem Reapi ilusat linna ning silmipööritavalt head toitu. Hea tujuga libisesime turismibüroosse ning ostsime kärmelt tagasisõidupiletid. Hoolimata sellest, et me peaksime juba kõike Kambodža bussidest teadma, unustasime pileteid ostes üle küsida bussifirma, kes meid pealinna sõidutab. Avades hotellis ümbrikut, kus meie kaks armsat piletikest ootasid, oli kohe näha, et koju sõidame vana hea firmaga, mille kannatusi on siiani kõik tunda saanud. Seega paralleelselt terve neljanda päeva turismitamisega mõtlesime välja erinevaid stsenaariumeid, mis täna bussis saama hakkab. Vahetult enne sõitu olid meie sõpradega juhtunud järgmised sündmused:

Sündmus A) Bussijaamas töllerdab padujoobes kohalik mees. Kõik reisijad on hirmul, et too joodik tuleb bussi ning Siem Reapi jõudes on ta kindlasti kogu bussi täis roojanud. Reisijad ei tea, et tegelikult oleks see veel hea variant. Kõigi esimestes pinkides istuvate rändurite tragöödiaks selgub, et see neljakäpukil edasi liikuv härra ongi bussijuht. Pärast tund aega kontrollimatut rallimist sõidab ta tagant sisse sõiduautole. Kinnipidamata jätkab ta reisi Siem Reapi suunas kuni katkise tagumikuga sõiduauto bussist mööda kihutab ning tee blokeerib. Skandaal on suur, kuid bussijuht jääb mingi ime läbi rooli ning võtab suuna tagasi pealinna poole. Phnom Penhi jõudes pargib ta bussi suvaliste garaažide vahele ning põgeneb nelja tuule poole nii kiiresti kui tema sültjad jalad seda võimaldavad. Paari tunni pärast on tekkinud uus bussijuht koos uue bussiga. Kunagi mitme tunni pärast, mitme tunnilise hilinemisega, jõutakse tõepoolest Siem Reapi.

Sündmus B) Buss on valmis sõitma Phnom Penhist Sihanoukville’i. Võrreldes eelmise looga on olukord tunduvalt parem. Buss alustab sõitu graafikust kõigest pool tundi hiljem. Ta sõidab tunnikese, vaevalt jõudes üle pealinna piiri. Bussijuht tunneb kohutavat väsimust. Ta jätab bussi käima, otsib istme alt võrkkiige ning väljub. Ta leiab sobivad puud, seob võrkkiige ühe otsa kinni esimese puu külge ning teise otsa sõlmib teise puu külge. Sikutades mõlemaid sõlmi, veendub ta, et võrkkiik on turvaliselt puude vahele kinnitatud. On aeg minna magama. Pärast kahte tundi võrkkiiges põõnamist on bussijuht välja puhanud. Rahulike liigutustega sõlmib ta lahti oma voodi, tuleb bussi ning jätkab sõitu Sihanoukville’i suunas. Mõned reisijad magavad, mõned aga on unustanud oma suu imestusest kaheks tunniks lahti. Seega mingit lärmi ei tekigi ning hommikuks ollakse kuurortlinnas.

Sündmus C) Kuigi ma olen rääkinud ja võiksin rääkida ära kogu tähestiku jagu erinevaid seiklusi, siis jäägu see viimaseks. See on meie lugu. Nagu mainitud, siis tegime suurima vea, mida võib Kambodžas teha ning soetasime taas Virak bussifirma piletid.

Hotellist korjab meid peale väike kastiga auto, kellel on jäänud kümme minutit, kui ta tahaks meid õigeks ajaks bussi peale viia. Ta ei taha seda. Edasi korjame linna erinevatest otsadest peale turiste, kes on teinud sellesama saatusliku vea. Nagu sigu vedades, jõuame 15-minutilise hilinemisega bussile. Bussi jõudes leiame enda koha pealt korealase. Muidugi tekib segadus ning kõva lärm. Korealase naine hakkab lõugama ning etenduse nautimiseks pistavad kõik turistid oma pea vahekäiku. Keskealine Korea paar saab pärast kümmet minutit aru, et nad on ise segaduses süüdi ning meie saame oma kohtadele. Buss hakkab liikuma 45 minutit graafikujärgsest hiljem. Selline hilinemine on täielik kordaminek. Kahjuks kestab sõit vaid mõned minutid, sest selgub, et buss on siiski katki. Kokkuvõttes läheb ligi kaks tundi, enne kui me linnast välja jõuame. Mõned vähekogenenumad on rohkem ärevil kui meie. Sõit jätkub pealinna suunas, kuid sõidukiirus on madal, teeolud halvad ning tihti toimuvad peatused. Pärast südaööd võtab buss tuurid üles ning kihutab teel, mida oleks justkui alles eile pommitatud. Ei lähe kaua, kui bussijuht enesekindlalt üle mingi kaika sõidab, mis bussi põhjast läbi tuleb ning salongi augu tekitab. On selge, et midagi on täielikult puru, sest teetolm koos mingi teise kahtlase tossuga tungib bussi. Kõik otsivad endale näo ette riideesemeid, et kuidagigi hingata saaks ning tormavad üksteise järel välja. Väljas on kottpime, ainult meie bussi ning mööduvate rekade tuled näitavad valgust. Üksteise järel tuleb bussi alt väikeseid higi, õli ja tolmuga paneeritud kambodžalasi, kes näivad olevat mures. Kell võib olla kolme-nelja vahel öösel, kui buss korda saab ning sõit jätkub. Varavalges jõuame pealinna ning seekord kulub 320 kilomeetri läbimiseks üle kümne tunni. Vannume, et see jääb meie viimaseks kokkupuuteks Virakiga. Enne sõidame tuk-tukiga, kui selle bussi peale oma jala tõstame.

IMG_1698(2)

Kuigi meie tee oli konarlik, nii kaudses kui ka otseses mõttes, jäi Siem Reapist ja Angkorist väga positiivne mulje. See on kindlasti top-3 paik Kambodžas, mida nägemata koju minna ei tohi.

_MG_0041 (3)

Pärast meeldejäävat Siem Reapi reisi käisime reisibüroos oma Vietnami viisade järel. Mõne päeva puhkasime ning juba pärast seda sõitsime Phnom Penhist Vietnami. Sellest kirjutan ma järgmises postituses. Kuulmiseni ja nägemiseni!

Toimetas Laura Nirgi

_MG_0104

Naabritel külas

Nädala aja eest jõudsime Taist tagasi Kambodžasse. Pildid on vaadatud, haavad lakutud ja reis seeditud. Paras aeg need 15 päeva sõnadesse panna.

Detsember oli küllaltki koolivaba kuu (mitte, et eelmised oleksid loengutest pungil olnud). Me seadsime end Senniga säästurežiimile, et suurem osa kuueelarvest kuluks naaberriigis Tais. See aga tähendas, et enne reisi lülitasime end elust välja ning tegutsesime väga sirgjooneliselt. Rohkem nagu ärkan-söön-treenin-söön-magan rütmis. Päevad olid rutiinsed, etteaimatavad ning möödusid aeglaselt. Veel eelviimasel päeval enne äraminekut tegime kõrvalepõike ja käisime traditsioonilises sushibufees mugimas. Tuleb tunnistada, et rutiin oli parem, sest see rahakulutamine väljas söömise peale lõpetas peaaegu meie Tai reisi enne selle algust.

Sama päeva õhtul oli maru hea olla, kõht oli täis mereande ja kolmekümne erineva täidisega sushibatoone. Järgmise päeva hommik oli aga katastroofile lähedal. Minu kõhupiirkonna süsteem tunnistas riket. Rike oli niivõrd tõsine, et suurema osa sellest päevast veetsin tualetis ning iga krevett, krabi või sushipadrun, mille peale mõtlesin, tekitas kõrgetasemelist iiveldust. Kuidagi elasin selle päeva üle ja magama minnes palusin kõrgematelt jõududelt andeks kõik oma 2014. aasta patud ja jäin pöidlad pihus ootama järgmist päeva, et see tuleks natukenegi rõõmsam kui eelmine. Juba ärgates sain aru, et õhtul manustatud ravimid pole rikkega toime tulnud ning show jätkub. Külm higi otsa ees, kujutasin ette, kuidas täna õhtul saab ühest eestlasest järgmine ööbussi legend. Lõunaks oli seis sama, errorist oli saamas fatal error. Kui ma olin aru saanud, et Eestist kaasavõetud ravimid selle haiguseanakondaga hakkama ei saa, siis kontakteerusin oma arstitudengist võistkonnakaaslasega. Pärastlõunal oli ta oma rolleriga maja ees, kerge irve näol ning käes kilekotike värviliste tablettidega. Ma teadsin, et kui need kapslid mind korda ei tee, jääb meie reis Taisse ära või mul tuleb läbi aegade ebamugavaim 14-tunniline bussisõit kartulipõllusarnasel maanteel.

Ma ei tea, mis imeasju ma sisse sõin, kuid kella kolmeks oli olukord juba stabiilne. Samal kellaajal võtsin sisse teise doosi, nii nagu sõber käskis, ning õhtuks polnud haiguseanakondast midagi järel. Rike oli kõrvaldatud. Veel enne bussile minekut helistas mu ravitseja ning küsis, kas ma saan ikka hakkama või peab ta mulle bussijaama paki täiskasvanute mähkmeid tooma. Nali naljaks, aga see poiss päästis mu Tai reisi. Veel enne reisi algust mõtlesin, et pärast sellist kahepäevast võitlust toidumürgitusega enam asjad hullemaks minna ei saa. Ei saa? See aga oli alles nohu võrreldes nende muredega, millest meil veel aimu ei olnud.

Niisiis 21. detsembril ootas meid peatuses meie kõigi vana tuttav ja lemmik ööbuss. Tegelikult ootasime meie teda. Me teadsime, et sõit tuleb pikk ja palju enam kui lihtsalt ebamugav. Ometi ei võimaldanud meie eelarve Phnom Penhist otse lennukiga Bangkokki sõita. Midagi muud ei jäänud üle. Seekord peale selle, et bussijuht paaril korral rooli taga magama jäi, midagi erilist ei juhtunudki. Enne kui buss sihi kraavi suunas võttis, suutis ta siiski üles ärgata. 22. detsembri hommikuks olime juba tuttavas linnas Poipetis, kus toimus piiriületus ning suur liinibuss vahetati väikeste mikrobusside vastu ümber. Pärast 14 tundi Phnom Penhist sõitma hakkamist jõudsime suurde ja võimsasse Bangkokki.

Meie reisikava Senniga oli enamjaolt paigas. Teadsime, kuhu läheme, kus ööbime ja mida vaatame. Kuid see ei tähenda, et meil väga palju eeltööd oleks Tai kohta tehtud olnud. Kambodžas elades ei oota sa naaberriikidest väga palju enamat, mis on muidugi täiesti vale käitumine. Ma ei oodanud, et kui me Kambodža-Tai piirist üle astume, siis tekivad kõnniteed, prügikastid, kus prügi on nende sees, mitte kõrval, neljarealised aukudeta maanteed, massiivsed viaduktid, metrood, rongid, korrapärane liiklus, turvalisus, puhtus ja süsteemi toimivus. Ma olin ära unustanud ja lootuse kaotanud, et on riike, kus asjad liiguvad õiges suunas ja proportsioonid on paigas. Anna andeks Tai, et ma sulle liiga tegin. Kui me nüüd lõpuni ausad oleme, siis võib väita, et Tai on Kambodžast ees nagu Norra astmahaiged suusatajad teistest finišisirgel. Drastiline vahe, mis ei ilmne sugugi ainult Kambodžaga võrreldes.

Kui me oma hämmingu maha olime jahutanud ja Bangkok meie pea täielikult sassi ajanud, võtsime esimese ettejuhtuva takso ning sõitsime lennujaama, kus meid ootas lennuk marsruudil Bangkok-Chiang Mai. Lennujaama jõudsime aga ootamatult neli tundi enne õhkutõusmist. Ummikud, millega arvestasime, puudusid ning kiirteede olemasolu võimaldas taksojuhil kolmkümne kilomeetrise tunnikiiruse asemel sõita saja kahekümnega.

Don Mueangi lennujaam millegi väga imelisega silma ei torganud. Meie väsimusaste oli küllalt kõrge, sest ööbuss meile ööund ei võimaldanud. Aeg venis ja silmalaud vajusid. Lõpuks oli kell nii palju, et andsime pagasi ära, manööverdasime end läbi turvaväravate ning jäime väravas number 42 oma lendu ootama. Väikesest seljakotist välja väike tekk, seljakott ise tooli kõrvale, fotokott tooli alla, tekk üle meie ja  järjekordsed poolteist tundi istumist ning telefoni viimase akuprotsendi hävitamist. Enne kui me magama oleks jäänud, hõikas tädi läbi mikrofoni, et nad on valmis meid peale laadima. Võtsime oma kompsud ning looklesime läbi tunneli lennukile. Värin oli sees ning tiivuline tiirutas hoovõtu raja suunas. Ma ei ole enam kindel, mis mõtted mul sel hetkel pähe tulid või mis kanaleid pidi seosed tekkisid, kuid kui lennuk mitusada kilomeetrit tunnis mööda kiirendusrada vihises, tuli mulle meelde üks väga oluline detail, mis oli tõesti natuke hullem kui üleelatud kõhulahtisuse ja toidumürgituse kombo. Mu süda lõi nii kiiresti ja kõvasti, et seda oli ilmselt särgi alt näha. Väriseval häälel ütlesin Sennile: „Me unustasime fotoka lennujaama!“ Ja lennuk tõusis.

Muidugi jätsin ma fotokoti koos kaamera, objektiivide, rahakoti, krediitkaartide ja korterivõtmega ebamugava tooli alla väravasse number 42. Enese läbisõimamine antud hetkel abi ei toonud. Varakaotus ajas Sennil südame pahaks, niiet tema tegeles juba paberkoti otsimisega. Nii kui lennuk oli stabiilses asendis, kutsusime stjuardessi enda juurde ning rääkisime oma lollusest pakatava teo ära. Stjuardess sellest väga suurt numbrit ei teinud, ilmselt me polnud esimesed omataolised. Ta võttis kohe ühendust Don Mueangi lennujaamaga ning tagasi tulles oli ta kaasa võtnud head uudised: „Ärge muretsege, kott on leitud ning me saadame selle järgmise või homse lennuga Chiang Maisse.“ Umbes lennukisuurune kivi veeres südamelt ning probleem näis olevat lahendatud.

Chiang Mai lennujaamas oldi juba teadlikud, et paar hajameelset on pardal ning esimest korda elus võeti mind lennujaamas vastu paberiga, millele oli kirjutatud „Limberg.“ Proua andis meile telefoninumbri, kuhu helistades pidime kinnitama fotokoti sisu ning kokku leppima kättesaamise. Mündid masinasse ning helistasime Bangkokki. Vastus sellele, et kas fotokott on nende käes, oli väga ebamäärane. Lahendus jäi leidmata ning lennukisuurune kivikamakas oli tagasi veeremas oma vanasse kohta. Chiang Mai lennujaamas suundusin järgmisena Thai Lion Airi kontorisse, mis oli täis abivalmeid inimesi, kuid kel polnud õrna aimugi mingist kaamerast või selle kotist.  Asja tegi keerulisemaks õhtutund, mistõttu paljud töötajad Bangkokis olid juba koju läinud. Viimane vastus, mille kontorist sain, oli see, et keegi pole mingit kotti leidnud ning targem on homme uuesti helistada. Kõik oli tagasi alguses. Hakkasime arvama, et stjuardess süstis meile valelikku lootust, et me lennukis liiga ärevad ei oleks. Me ei osanud enam midagi öeda ega mõelda. Ainuke asi, mis hästi oli, oli see, et kõik vahetatud Tai bahtid olid seljakotis, mitte eikusagil asuvas rahakotis. Seega saime siiski maksta takso eest ning hotelli jõudes ka sealse arve tasuda. Samas teadsime, et meil pole piisavalt sularaha, et reisi lõpuni vastu pidada ning Chiang Mais polnud meil kedagi, kelle kontole raha kanda. Olime silmitsi olukorraga, kus reisi lõpp võis hoolimata toidumürgituse seljatamisest siiski natuke varem saabuda.

Kätte oli jõudnud 23. detsember ning meie ainsaks jõulukingi sooviks sel aastal oli oma kott kätte saada. Pärast hommikusööki helistasin läbi kõik võimalikud kohad, kus meie vara olla võis. Viimaks hakkasid paistma esimesed lootuskiired ning Chiang Mai lennujaamast öeldi meile, et kott on leitud, asub Chiang Mais ning võime lennujaama kas või kohe järele tulla. Pärast kõike seda tundus, et jõuluimed on siiski olemas ning asjad hakkavad taas rööpasse loksuma. Ei läinud kaua, kui me tuk-tukiga kohale kihutasime. Koputasin, tutvustasin end ning astusin kontorisse. Otseloomulikult oli selleks hetkeks kõigile teada, kes ma olen. Mu silmad tegid kontoris tiire ja otsisid midagi tuttavat. Samal ajal osutas üks töötajatest sõrmega maas lebavale seljakotile ja küsis: „Et siis see on teie kott, jah?“ Ma tundsin, kuidas mu aju otsis väljalülitus nuppu, kuidas juuksekarvad ükshaaval koos juurtega välja hüppasid ja kõht blendrina tööle hakkas. Tahtsin karjuda „Eiiiiiiiiiii,“ nagu siis, kui Shrekilt Fiona rööviti. Õnneks oli kontoris üks noormees, kes rahustas mu kiiresti maha, öeldes, et üks fotokott on järgmise lennuga tulekul. Mul ei olnud enam usku, kuid mul ei jäänud ka midagi muud üle kui loota, et viimane õlekõrs toob võidu. Paari tunni pärast olime tagasi lennujaamas ning seekord oli peas ainult üks mõte: „Kas nüüd või mitte kunagi.“ Kui üks Thai Lion Airi proua mulle kontorist kotti otsima läks ning ta pärast ka päris minu enda kotiga tagasi saabus, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Tahtsin ta pooleks kallistada, kuid see oleks olnud kohatu. See-eest ütlesin vähemalt üheksa korda aitäh ja kiitsin teda taevani. Meie vara oli tagasi meie valduses. Reis võis lõpuks alata. Te kõik hoidsite praegu pöidlaid pihus, et ma jumala eest ei ütleks välja seda reinuvaderi kavaluse ja mürkmaona salvavat lauset, kuid ma siiski tegin seda. „Enam hullemaks minna ei saa! Lihtsalt ei saa!“ ütlesin ma Sennile pärast kaamera ja muu vara tagastust. Tõepoolest, hullemaks enam ei läinud, kuid see polnud siiski veel kõik.

Loo moraal on see, et isegi, kui sa oled paar nädalat oma reisi kokku klopsinud, kuid sa pole siiski täiesti kindel, kas reis toob endaga kaasa põnevaid hetki ja ärevaid momente, siis jumala eest, muidugi jäta ligi paarituhande euro väärtuses asju lennujaama maha ja vaata, millise pöörde su reis võtab. Kindlasti soovitan neile, kes kahtlevad oma reisiplaani kuulikindluses.

Esimese asjane panime paika, et meie Tai reis tuleb keskmise eestlase omast erinev. Ei mingeid palme, sooja rannaliiva ega rummiojasid. Chiang Mai valisime oma sihtkohaks tänu soovitusele, mille saime oma Austraalia tuttavatelt. Kaunis linn mägises piirkonnas, kus elab üle kahe miljoni inimese, kuid keda tundub linnas olevat palju vähem. Tulles Kambodžast, võrdlen ma paratamatult kõike ja kõiki sellega. Kui külastatavas riigis on kõnniteed ja puhtus, on ta juba siis minu silmis paremal kohal. Chiang Mais sai jalutada, ilma, et oleks palju segavaid faktoreid. Seal on olemas huvitav arhitektuur ning muuseumid. Ma ei ütleks, et Chiang Mais oli midagi väga müstilist või enneolematut. Seal oli kõike parajalt. Seal oli tuk-tuki-mehi, kuid nad polnud agressiivselt pealetükkivad, seal sai tänavalt süüa, aga see polnud nii räpane, et sa seda suhu ei pelgaks panna. Seal julges öösiti hotelli kõndida ning murulapi peale istuda. Tegelikult on enamik neist tunnusjoontest nii lihtsad ja enesele mõistetavad, kuid samuti just see, millest olen Kambodžas olles puudust tundnud. Kusjuures Chiang Mais on väga nauditav kliima. Hommikud olid karged ning palavus ei ajanud ülesse. Päeval sai jalutada, ilma et sa iga tunni tagant T-särki peaksid vahetama, kuid siiski oli parajalt soe. Õhtud olid killukese võrra jahedamad kui päev, kuid sellegipoolest sai lühikeste riietega kenasti hakkama.

_MG_0154 _MG_0135 _MG_0111 _MG_0072 _MG_0036 _MG_0035 _MG_0021 _MG_0023 (29) _MG_0018 _MG_0010 _MG_0006_MG_0162 _MG_0163 _MG_0170

Hoolimata sellest, et Phnom Penhis tegime mahuka Exceli faili, mille pealkirjaks oli „Tai reisiplaan,“ unustasime selle meilile saata ning arvutid jätsime meelega Kambodžasse. Seega tuli mälusoppides sobrada ja meenutada, mis meil igaks päevaks välja mõeldud oli. Üks asi oli aga kindel, 24. detsember oli matkapäev. Matkapäeva tarbeks rentisime hotellist rolleri, millega pidime sõitma 60 kilomeetrit Doi Inthanoni rahvusparki, kus oli ettenähtud matk umbes 2500 meetri kõrgusel üle mere pinna. Tõepoolest, rahvusparki oligi 60 kilomeetrit, kuid mäejalamilt üles oli veel sama palju sõita. Vaene roller andis endast viimast, vahepeal kahtlast vingu väljutades. Vahel oli tõus nii järsk, et ei jäänud palju puudu, et roller oleks tagasisuunas veerema hakanud. Õnneks oli Senni nõus mõned järsemad nurgad jalgsi läbima, seega sain jörisedes üles liikuda. Sel hetkel, kui tundus, et piinatud Yamaha paneb oma pillid kotti, jõudsime parklasse ning lasime suksul puhata. Vahepeal oli temperatuur langenud alla kümne kraadi ning kõik soojad riided olid kõvasti abiks.

_MG_0020 0195164a89bf848c27bbe026f9d800a5ffc432856f

Matk ei saanud toimuda ilma giidita. Reegel sunnib raha välja käima ja endale giidi kaasa ostma, mis sest, et ta ei pruugi rääkida sõnagi inglise keelt. Sattusime alguspunkti samal ajal koos Tai tüdrukutega ning otsustasime giiditasu grupi peale tükeldada. Matka esimesed meetrid möödusid džunglis, kus tee lookles üles-alla üle peente jõenirede. Pärast seda aga jõudsime aasale, kus silmad said tunnistada võimast vaadet. Meie ees oli maaliline loodus, mida ilus ilm meil nautida võimaldas. Tänu sellele, et me oma füüsilise vormi olime Phnom Penhis uhkeks viimistlenud, oli matk küllaltki kergesti läbitav. Samal ajal lühikest kasvu tailannad ohkisid iga puu najal. See jõulumatk kirjutati alatiseks ajju, mitte ainult imepärase looduse pärast. Päris omapärane kogemus on ka 250 kilomeetrit rolleri seljas sõita, samal ajal kui läätsed kuivavad silmamunade külge ning džiibid sada kilomeetrit tunnis mööda vihisevad. Lisaks oli rolleri teekond mäkke nii vaevaline, et ta otsustas kogu kütuse ära juua, jättes ainult väikese tilga paagi põhja. Mäest allatulekuks vältisin ma gaasi andmist ning pigem liuglesime mööda käänulist teed alla, kuni saabus küla. Külamooridelt uurisin bensiinijaama kohta, mispeale sain vastuseks, et peame veel edasi liikuma vähemalt viisteist kilomeetrit enne, kui tuleb tankla. Paagi põhi peegeldas juba vastu ning viieteistkümne kilomeetri kaugusele oleksime jõudnud ainult rollerit lükates. Sõitsime sada meetrit edasi, kus nägin külamehi õlli kummutamas. Nemad olid optimistlikumad, öeldes, et tankla on juba praeguses külas olemas, tuleb vaid viissada meetrit edasi sõita. Yamaha imes välja veel viimse tilga ning mootor käivitus. Nii, kui olime mäest üles sõitnud ning kõigest viiskümmend meetrit läbinud, paistis meile vastu maja, mille seest ulatus välja kolm erinevat voolikut. Me olime päral! Paak täis ja Chiang Mai poole teele. Meestest möödudes vibutasin veel pöialt, andes mõista, kui head sellid nad on.

_MG_0068 _MG_0063 _MG_0025 (2) _MG_0026 010c48d0202a095ae2211e8da70785a60295756a1f

Chiang Maisse jõudes olime rohkem kui väsinud. Aga pole jõululaupäeva ilma jõulupraeta. Sel aastal olid selleks jumalikud Tai kokkade meisterdatud karritoidud. Üleüldse on Tai köök ülimalt maitsev ning ainult harva sattusime mõne tõelise käki otsa.

010f693a20a17920de423eb391245a5fb02892a238 01f566fe1047a7270a196ebb8f7c9ca07ef46a3e04

Päev pärast jõule sain ma kätte oma teise jõulukingi, kui arvata, et kaamera tagastus oli esimene. Lõunal pidi Saksamaalt pärit Reiner meid auto peale võtma ning kalale viima. Reiner oli kohal juba viis minutit varem. Seekord oli kindla peale minek. Polnud küsimust, kas õhurõhk on paras või sööt õige. Kalaturismiga tegelev Reiner oli garanteerinud, et täna tuleb konksu otsa minimaalselt viie kilone kala. Sakslane oli sõnapidaja mees, sest juba esimene elukas, mille pärast kümmet minutit väsitamist kaldale sikutasin, oli vähemalt 25-kilone. Kalapüügiõigus oli ainult minul, kuid kohalik giid oli nii lahke mees, et lubas ka Sennil paar koletist välja sikutada. Kahe peale kokku püüdsime seitse kala, millest suurim oli umbes 45-kilone Mekongi säga. Kogu trikk seisneb selles, et tegu on püüa-ja-lase-tagasi järvega, kus kalad kasvavad kiiresti ning hea toitumise tõttu väga suurteks. Selles järves on kalu umbes sama palju kui vett, mis tähendab, et alati on mõni näljane, kes su sööta himustab. Kusjuures söödaks kasutati šokolaadi- ning moosikoogist valmistatud kuule. Igatahes oli tegu ühe vägeva jõulukingi ning kolm tundi kestva treeninguga, sest ükski neist kaladest polnud vabatahtlikult nõus kaldale tulema.

_MG_0052_1 _MG_0057 _MG_0076 _MG_0088 _MG_0093 _MG_0102

Järgmise päeva veetsime taaskord matkates, seekord natuke madalamatel kõrgustel ning lähemal Chiang Maile. Tegime paaritunnise matka džunglis ning käisime koskesid uudistamas. Loodus ümber Chiang Mai on kõikjal ilus ning võimas. Suurepärane päev värskes õhus. Kõik hetked, mil me matkamas või kalal ei olnud, veetsime linna peal templeid külastades ning ringi kolades. Chiang Maist jäi meile ilus mälestus, mis algas peadpööritava seiklusega ning lõppes tervisliku puhkuse ja rahuliku turismiga.

DCIM100GOPRO _MG_0114 _MG_0051 0114d974d616fa0b6e19a5e336cce07b944e732624 _MG_0030 _MG_0027 _MG_0007

27. detsembril lendasime tagasi Bangkokki, kusjuures seekord kontrollisime oma kodinad enne lennuki õhkutõusmist üle. Kohale jõudes oli pime, kuid seekord teadsime, millega ja kuhu suunduma peame. Viskasime oma kompsud hotelli ja läksime linna peale õhtusööki otsima. Kuna hindud, kes meie teele jäid, olid liiga pealetükkivad, siis lõime plaksuga menüüd kokku ning loobusime India toidust. Kõndisime edasi, tuul tõusis ning vihma hakkas tibutama. Tekkisid esimesed mõtted, et oleks pidanud vist tõmmud mehed ära kannatama ja seal sööma. Ühel hetkel oli ilm kardinaalselt muutunud, tibutamisest sai padukas ja äike paukus. Meie kükitasime suvalises kohas suvalise räästa all. Lõpuks jooksime ühe tuk-tuki juurde ning palusime juhil meid viia kuhugi, kust Tai sööki pakutakse. Sennist peajagu lühem mees oli väga enesekindel, öeldes meile, et ta teab täpselt ühte kohta, mis meile meeldida võiks. Sõitsime paarsada meetrit, egime U-pöörde ning peatusime 50 meetrit kaugemal sellest kohast, kus sõidukisse astusime. Muidugi oli see turistilõks. Tegu oli uhke restoraniga ning menüüd lahti lüües nägime, et esimene praad maksis umbes sama palju kui meie reisi viie päeva eelarve. Sulgesime menüü ning vibutasime tuk-tuki-mehele, andes mõista, et ta võiks nüüd oma parsaga ette sõita. Seekord tegime talle olukorra natuke selgemaks, lisades Tai toidu kõrvale sõna „odav“. Vennike tegi näoilme, mille järgi võis aimata, et lõpuks on ta asjast aru saanud ning võttis suuna järgmisele söögikohale. Samal ajal vihma kallas ning see jõudis ka tuk-tuki tagaistmele. Kolm minutit sõitu ja me olime uue restorani ees. Juba nimest võis välja lugeda selle koha kalliduse, tegu oli mereandide restoraniga. Taas olid meie ees praed, mis maksid sama palju kui me Chiang Mais viie päeva peale kahe inimese kohta kulutasime. Koos hotelli arvega. Hoolimata sellest, et teenindajad tassisid juba nuge ja kahvleid, tegime ka sealt kiiresti vehkat. Restoranist järgmine asutus oli Inglise stiilis baar, kus pakuti ka odavamaid toite. Otsustasime, et rohkem me edasi ei rända ning einestame seal. Hotelli jõudmine oli taaskord väljakutse, sest vahepeal lõppenud sadu oli taas oma kraanid lahti keeranud. Seiklesime kottpimedas üle raudteede ja slummide vahel, kuni jõudsime lõpuks pärale. Mitte miski ei tahtnud sel reisil kergesti tulla.

_MG_0148 _MG_0019 (16)

Kuna tegu oli nädalavahetusega, siis teadsime, et 28. detsembril on meil turupäev. Chatuchak market, mida peetakse maailma suurimaks välituruks, toimub ainult laupäeviti ja pühapäeviti. 8000 poekese ja söögikohaga turg pakub igale maitsele midagi. Tatsasime seal umbes nii palju, et päeva lõpuks polnud enam kindel, kas meie jalad on lihast-luust või puidust. Muidugi mõjutas turulkäik ka rahakotti ning reisipagasi kaalu. Chatuchak market on ostuhullude paradiis, kus uued ja kvaliteetsed rõivad maksavad vähem kui pahn kaltsukates. Mis poodlemist puudutab, siis kogu Bangkok on seda täis. Sinnareisija võib vabalt minna pooltühja kohvriga, et lahkudes see poest ostetud kraamiga täis toppida. Ei olnud harv juhus, kui nägin inimesi ostmas endale lisakohvreid, et ostetu riigist minema viia.

_MG_0134

Mida päev edasi, seda nõrgemaks keha muutus. Aasta viimastel päevadel sain endale uuteks sõpradeks palaviku, köha ja nohu. Haigus rikkus vähemalt pooled Bangkokis veedetud päevadest. Vahepeal jõudsid ka pealinna Kristiina ja Rasmus, kes naasesid Lõuna-Taist. Nüüd oli mul kolm ravitsejat, kes mind aastavahetuseks tablettide, salvide ja võlusõnadega üles putitada soovisid. Tõepoolest, saluudi ajaks sain jalad alla. Enne seda aga sõime neljakesi Tai toidu pärleid, et mitte tühja kõhuga uude aastasse minna. Aastavahetuse võtsime vastu kesklinnas asuval väljakul, mis pidavat olema maailma suuruselt kaheksas vana aasta viimaste sekundite lugemispaik. Nii palju kui oli rahvast, oli ka rakette. Ilutulestik oli küll võimas, kuid kestis lühikest aega. Pärast seda tiirutasime veel linnas ringi ning samal ajal, kui teised siidrit mekkisid, lürpisin mina ingveriteed. Selline oligi 2014. aasta ärasaatmine.

01c2a7c0f0e3045e60c22a1ceb65b5a0c8dfe5ebf9 IMG_1613 01d8cdf397ebf72fa7237cda3c74cdd23a7ca337f9

Uue aasta esimesed päevad võitlesin mina haiguse viimaste nähtudega ning Senni valiti järgmiseks viirusekandjaks. Seega oli meie Bangkok küllaltki vaevaline, kuna enamikke kohti külastasime kerges palavikus segatuna peapöörituste ja jooksva ninaga.

_MG_0026 (23) _MG_0030 (27) _MG_0034 _MG_0176 _MG_0117 (112) _MG_0152 _MG_0111 _MG_0102 (2) _MG_0083 _MG_0082 (77) _MG_0078 _MG_0078 (73) _MG_0076 (2) _MG_0069 _MG_0056 _MG_0054 _MG_0025

Hoolimata kolmest suurest komistuskivist jättis Tai unustamatu mulje. See reis oli suurepärane viis jõulude ja aastavahetuse veetmiseks, millest ainult parem saab olla nende päevade nautimine kodus. Kuigi käes on juba jaanuari 15. päev, siis sellegipoolest kõigile kõige paremad soovid uueks aastaks. Uueks aastaks on meil kaks sihtkohta, kuhu kindlasti jõuda tahame. Esimeseks valikuks oleme planeerinud soojamaareisi Vietnami ning vähem kui kuu aja pärast kavatseme leppida miinuskraadidega ning nautida Eestimaa talve. Nägemiseni!

 

Toimetas Laura Nirgi

_MG_0093 (2)

Vanad tuuled koos külalistega

Mees ja tema lubadused – selle nahka läks novembrikuu postitus. Tegelikult on mul nii mõnigi vabandus välja tuua. Novembrikuus ei käinud ma eriti palju koolis ja reegel on see, et kui koolis ei käi, siis uut teksti ei kirjuta. Peamine vabandus on aga külalised, keda tuli Kambodžas vastu võtta ja kõik lollused nendega kaasa teha. Novembrist sai tänu sellele siiani kõige elamusterohkem kuu. Ma kohe räägin, miks.

Kui keegi arvab, et on sündinud ime, kübarast tuleb jäneseid ja mina käin regulaarselt koolis tarkust omandamas, siis ta eksib rängalt. Siiski, neljast õppeainest kaks lõppesid õigel ajal. Kas me saime need arvestatud või kas me saime mingisuguse hinde, seda ei tea keegi. Fakt on see, et enam neid ei toimu. Kolmanda õppeainega on sedasi, et selle kohta ei tea isegi kohalikud mitte midagi. Ainuke kindel asi on see, et arvutigraafikasse pole õppejõud kolm nädalat järjest ilmunud, seega on kõigil tekkinud kahtlus, et ka see õppeaine võib olla lõppenud. Pöidlad pihku, sest nii palju kui seda ainet toimus, me mitte midagi peale majavärvimise ei õppinud. Kui sa ikka õpid kolme ja poole kuuga ära, kuidas maja seintele värv anda, siis peaks ühe rasvase „A“ kindlasti saama, või mis? Naeruväärne! Kirsiks tordil on veel neljas õppeaine nimega arhitektuuriline disain 11. See õppeaine on tõeline murelaps, temaga on olnud rohkem jamasid kui millegi muuga. Lisaks sellele, et seda tihtipeale ei toimu, ei tea me ka seda, mis me selles tegema peame. Tõeline müsteerium. Kui arhitektuuriline disain 11 (kõlab juba nagu FBI salamissioon) oli taaskord ära jäänud ning järgmisel nädalal ootasime kogu auditooriumiga õppejõudu rohkem kui tund aega, tõmbus mu närv pingule. Samal päeval kirjutasin pettumusi täis kirja kogu ülikooli juhtkonnale ning kõigile koordinaatoritele. Põhimõtteliselt kõigile, kel elektrooniline postkast eksisteerib ning kes vähegi inglise keelest aru saavad. Järgmisel päeval olime nagu naksti direktori juures, kes esimese asjana küsis: „Kes teist Karel Limberg on?“ Alguses väljendas ta oma pettumust, et ma kõigile oma probleemist kirjutanud olin. Teiseks selgitas ta, et arhitektuuriline disain 11 ei pidanudki algama augustist, vaid alles novembrist. Kolmandaks väitis, et on aktsepteeritav, kui õppejõud hilineb tund aega. Juhul kui kell tiksub 1 tund ja 1 minut, tuleb õppejõule märkus teha. Suurepärane koosolek, vahel jääb mulje, et ma saan isegi maja ees magavate kirpe täis koertega sisukamad vestlused maha pidada.

Direktor on meil üldse üks vahva sell. Keskeas mees, kergelt tüse, kuldsete prilliraamide ja suure Range Roveriga. Huvitav vahejuhtum temaga oli kaks ja pool kuud pärast kooli algust. Ühel päeval tormas koolis meie juurde jünger, tuues sõna direktorilt, kes ootas meid oma kabinetis. Miks ka mitte, polnud ju selle härraga veel kätt surunud. Praegu ei mäleta ma kogu vestluse sisu, kuid üks teema oli õppeainete valik. Rõhutan, selleks hetkeks oli kooli algusest juba kaks ja pool kuud möödunud! Meil oli olnud vähemalt kaheksa koosolekut, eraldi kohtumised õppejõududega ja kümned paberid allkirjadega Euroopasse saadetud. Ja siis  ilmub välja see kõige targem – see, keda kõik kummardavad, ja palub meil välja valida õppeained. See polnud muidugi ainuke teema, mille puhul kahe käega peast kinni hoida või see üldse otsast keerata.

Kuna me oleme esimesed omasugused selles ülikoolis, oli kogu programm alates minu ja Rasmuse saabumisest täielikult organiseerimata. See pettumuste jada on olnud nii pikk ja vaevaline, et võib öelda, et nüüdseks oleme loobunud. Minimaalsete jõupingutustega teeme ära kohustuslikud punktid ning katsume lähiajal sellele kooliprogrammile joone alla tõmmata. Ja kui seda postitust juhtub lugema mõni noor hing, kes haub mõtteid kandideerida PUC ülikooli, siis ärgu seda järgneva viie aasta jooksul kindlasti tehku.

November oli kuu, mil eestlaste hulk Kambodžas kasvas jõudsalt. Juba 6. novembril võtsime lennujaamas vastu neli sõpra, kelle me rolleri ja tuk-tukiga enda juurde transportisime. Sigrit, Henri, Timo ja Rauli olid kohale jõudnud. Nagu viisakad külalised ikka, ei tulnud nad tühjade kätega. Külmkappi saime nii sprotte kui ka Põltsamaa juustu, nipet-näpet veel. Värisevate kätega sai juustult kile rebitud ning suletud silmadega keskmisest paksemat viilu mälutud. Selleks ajaks oli juustunälg juba ohtlikult suur. Ise pakkusime dollari-viskit ning viisime nad otsejoones maja taha massaaži, et kohalikud tainamätsijad nad pärast pikka lendu jälle normaalseks voldiksid.

01d4351676781198faf419bf7d831c444082228db7

Mis puutub peopanemisse, siis sellega seoses jääb eredalt meelde eestlaste teine päev Kambodžas. Lisaks sellele, et me terve Phnom Penhi kesklinna läbi tuuseldasime ning kõva vihmasaju tõttu poolenisti üleujutatud linnast tuk-tukiga koju kihutasime, sõime veel õhtu jooksul kõigi khmeri toitude kuningat – 17 -päeva vanust embrüomuna. Mõned virisesid, aga kõik ostetud munad panime nahka. Seda kõike jääb meenutama Timo sõnavõtt: „Kui sulgi poleks, oleks päris okei!“

_MG_0018_1

Järgmine päev oli kõigile raske. Kolmandal päeval oli peale minu veel kolm vaprat: Senni, Sigrit ja Henri. Päikeseprillid peas ja munamekk kurgus, läksime kuningale külla. Kuningas ise ennast ei näidanud, kuid tema hoovis sai jõlkuda küll. Õhtuks olid ka teised kangelased ennast üles ajanud ning päevale panime punkti sushi-bufees. Kolmanda päeva õhtul läks neljane seltskond bussile, mis sõidutas neid Siem Reapi, kus nende seiklused jätkusid. Meie aga jätkasime oma argipäevaelu ning jäime neid tagasi ootama.

_MG_0098 _MG_0050 _MG_0069 _MG_0014 _MG_0010_MG_0114 _MG_0007

Kui vapper nelik tagasi Phnom Penhi jõudis, oli kalender võtnud ette numbrid 11.11. Sel päeval ootas meid kohalik kalamees oma paati. Kokkulepitud ajast mees kinni ei pidanud, kuid üks moodsa soenguga noormees oli juba varem kohal ning juhatas meid pardale. Mõne aja pärast saabus ka kapten ja reis võis alata. Kõigepealt mööda Tonle Sappi ning sealt edasi Mekongi jõele. Söödaks kasutasime ritsikaid, kuid kalad, kes neid himustasid, olid pigem väikesed. Boonuseks aga meeldis üks ritsikatest hirmsasti vähile, kes minu õnge otsa sattus. See jäigi selle õhtu parimaks saagiks. Reis oli meeleolukas ning tagasi jõudsime alles pimedas, mis võimaldas meil öist Phnom Penhi jõllitada. Sealt edasi läksime välja einestama, kus kokk ka minu värske saagi ära lahendas. Tegu oli nii suure elukaga, et kogu seltskond sai seda väärt jõelooma mekkida. Järjekordse öö veetsid sõbrad meie pool ning järgmisel päeval kihutati Sihanoukville’i.

DSC_0300DSC_031701c2ab692b345570a711d34bcfcb17506013dd862601ee4073098d196120a49060d0b49af2a3b2980f89

Möödusid mõned päevad ja taas sõitsime lennujaama uut külalist tervitama. Seekord oli selleks kallis sugulane Monika, kes lendas kohale otse Hollandist. Ka tema oli kuulnud, et tühjad käed tekitavad ebavajalikku piinlikkust ning jälle olime kilose juustupalli võrra rikkamad. Seekord midagi kõrgemast klassist: 40 -kuu vanune Edam. Lisaks veel šokolaadi ja muud paremat. Kui õhtusöök söödud ning dollari-viski maitstud, oli päev otsa saanud. Järgmisel hommikul oli aga vaja kripsti-krapsti lennujaamas olla, seekord oli saabujaks oli perekond Limberg isiklikult. Ema, isa, õde ja õe noormees – kogu kaader oli kohal. Pressisime nad koos kohvritega tuk-tukkidesse ja sõitsime meie poole. Oodatult tuli kõige suurem külakost minu perelt. Kui aus olla, siis ühest külmkapist jäi puudu. Sõber Gert pani Eestist kaasa veel terve kangi Põltsamaa juustu, aitäh talle selle eest! Lisaks on meil nüüd räimi, sprotte, kilusid, suitsuvorsti, leiba, verivorsti, pohlamoosi ja šokolaadi. Nende varudega venitame poole veebruarini ära küll. Kui ametlik osa läbi, tegi reisiseltskond kiire duši ja juba pärast seda kohustuslik majatagune massaaž.

01c7c3f0e7c64e9a4b7f72950dc04821df62087001

Ma ei tea, kes ja kuidas seda planeeris, kuid igaljuhul jõudis mu pere täpselt samal päeval Phnom Penhi, kui toimus iBC Eaglesi kolmas ehk turniiri viimane mäng. Seekord oli vastaseks Western University. Oktoobris toimusid kaks esimest mängu, mille olime mõlemad võitnud. Sellegipoolest oli meil vaja ka kolmas meeskond maha suruda, et kindlustada turniiri üldvõit. Mäng oli tasavägine ning pingeline, kuid suure hulga eestlaste ja ühe itaallase toel võitsime Western University 66:62. Rusikaga vastu rinda tagudes saan väita, et nüüdseks olen ka mina tükike Eesti korvpalliajaloost. See polnud muidugi Kambodža kõige kõrgetasemelisem turniir, kuid siinsed nii-öelda meistriliiga mehed olid siiski esindatud. Auhinnaks saime igaüks Kambodža T-särgi, lisaks võistkonnale uue palli, vile ja stopri. Minule ulatati vimpel, kuna võistkond valis mu kõige väärtuslikumaks mängijaks. Seesamune vimpel oli üks väga kahtlane ja suhteliselt mõttetu asi, kuid teiste kuttide jaoks oli see nagu 50-aastase ajalooga rändkarikas. Enne kui see lõplikult minule antti, soovis iga mängija eraldi sellega pilti teha. Lõpuks hakkasin peaagu isegi uskuma selle vimpli tähtsusesse. Igatahes oleme nüüd Hiina kooli korvpalliturniiri võitjad, super! Sama päeva veetsin veel vanematega, õhtul sättisid nad ennast ööbussile ja võtsid suuna Siem Reapi poole. Järgmisel päeval käisime võistkonnaga söömas ning võitu tähistamas. Tähistamine Kambodža moodi, mitte nagu Eestis. Seega rahulik istumine, paar portsu nuudleid, kolm viilu grillliha, apelsinimahl ja kojuminek.

IMG_0789 IMG_0784IMG_0983 IMG_0160IMG_1161  IMG_1148   IMG_0609 IMG_0724    _MG_0087_1   IMG_1253

Mitmel korral on jutust läbi käinud sõna „ööbuss“. Ööbussi idee on alustada reisi hilisõhtul punktist A ja jõuda varahommikul sihtpunkti B. Mõtle kui hea on puhanuna, silmad veel rähmased, bussist välja lohiseda ja alustada uut päeva täiesti uues paigas. Põhimõtteliselt nii see käibki, kuid siia juurde tuleb lisada mõned nüansid. Bussidel on erinevad nimed. Selleks võib olla Night, VIP või Hotel Bus. Reegel on see, et mida uhkem nimi, seda halvema küna saad. Bussis on üldjuhul kas voodid või madalas asendis istmed. Pikematel inimestel soovitaks jalgu mitte kaasa võtta. Bussis on väga raske uinuda, sest bussijuhid on suure tõenäosusega endised rallisõitjad ning põhimaanteed on teinekord sama heas seisukorras kui maakodu kartulipõld. Lisaks tuleb arvestada armsate kaasreisijatega, kellega igakord on paras loterii. Minu perel õnnestus reisida vanahärraga, kes end retke lõpupoole täis lasi, misjärel piss sõidu lõpuni mööda vahekäiku loksus. Minul endal õnnestus sõita kõrvuti ühe daamiga, kellele bussisõit esimesest minutist ebameeldiv oli, mistõttu ta iga natukese aja tagant oma väikesesse kilekotti sülgas. Boonusring tuleb aga üksikutele reisijatele, kes peavad jagama voodit võhivõõraga. Sellest kompotist on puudu ainult Maire Aunaste, kes ajjusööbinud häälel kõrva sosistaks: „Reisile sinuga!“ Viimasel korral Sihanoukville’i sõites saime endale naabriteks valge musklis härrasmehe, kelle käevangus mõnules pruun tüdruk, kes oli siia ilma sündinud poisina. Ööbussi voodi pakub teatud privaatsust, kuid kardinaid jagub vaid ühele küljele. Ega ikka ei hakka kohe norskama ja ilusaid unenägusid nägema, kui su selja taga härra koos mees-naisega madistab. Õnneks leidus eespool paar vaba kohta ning saime nad natuke eemale mõnulema jätta. Siiski on ööbussidel eeliseid päevaste ees ning seetõttu tuleb meil neid ka tulevikus kasutada.

Külalistega aga polnud novembrikuuks kõik. Pärast seda kui olime vanemad, Monika, õe ja tema kuti Siem Reapi saatnud, sattus Phnom Penhi Austraalia pere, kelle juures me Senniga mõne kuu elanud olime. Einestasime ja meenutasime vanu aegu. Jääme ootama, millises riigis me järgmisena kohtume. Pöidlad pihku, et jälle Austraalias, sest seekord pidi ööbimine tasuta olema.

Ei läinud kaua, kui Limbergidel sai Siem Reapis käidud ning nad tagasi Phnom Penhi jõudsid. Ridamisi sai külastatud kõik kohad ja tehtud kõik asjad, mis siin pealinnas vähegi huvitavad on. Järgmise päeva õhtul sõitsime, nüüd juba kõik koos, Sihanoukville’i. Hommikul kohale jõudes, pea veel ööbussist uimane, pistsime oma kompsud hotelli ja vantsisime randa. Kell kümme lesisime juba rannatoolidel, mille lunastamiseks pidime baarist midagi ostma. Kolme dollari eest pakuti ämbritäit viskikokteili. See ei tundunud nii varajasel tunnil kõige loogilisem valik, kuid sedasi need asjad siiski läksid. Mõne aja pärast tutvusid vanemad Eesti baariga ning vahetult pärast seda saime kokku Henri ja Sigritiga. Hiljem loivasid ka Timo ja Rauli kohale. Päev rannas, kus päike oli halastamatu. Õhtu lõpuks oleks meid vabalt võinud segi ajada keedetud krevettidega.

_MG_0075 _MG_0072 _MG_0031 _MG_0020

Kuna sõbrad olid juba mitu päeva kuurortlinnas viibinud, oli neil suurepärane ülevaade sealsetest baaridest. Oli vähe kohalikke inimesi, kes neid rannas ei teretanud või kõnetanud. „Sihanoukville’i staarid!“ mõtlesin ma endamisi. Selleks hetkeks, kui päike oli loojunud ja peas kuri plaan õhtul Sihanoukville vallutada, oli meid kokku üksteist eestlast. Esimese asutusena jäi meile ette „Utopia“, kus teenib elatist ja elab rahulikku hipi-elu Tartu noormees. Miskipärast ilmutas vanem generatsioon varsti väsimusmärke ning kaheksa vaprat pidid jätkama oma teekonda. Päeval rannas olles jagati meile kümneid flaiereid. Õigel hetkel oli neist igaüks väärt üht tasuta kotkeili ookeaniäärsetes baarides. Kuna meie taskud kubisesid neist, siis sel õhtul me ise jookide eest maksma ei pidanud. Reegel ütleb, et kui kokteilid on tasuta, tuleb sellest üks meeleolukas õhtu. Reegel ei valetanud.

Järgmisel päeval kehtisid teised reeglid, peaaegu õhtuni välja. See päev oli Rauli esinemise päev. Tänu flaierile leidis ta võimaluse vaba mikrofoni kasutada ning pärast esimest kordaläinud etteastet oodati teda õhtul tagasi. Mõne puudujäägiga oli kogu seltskond platsis ning elas virtuoossele Rozentalile kaasa. Rauli andekust said kõik oma kõrvadega kuulda, suurepärane etteaste! Ja kui tal poleks tagasisõidu pilet ostetud olnud, mängiks ta seal Sihanoukville’i baaris tänagi.

https://www.youtube.com/watch?v=asVgt1-nylM

0137e25e6ab94f512401705c7c2d55a14369e1c236

Päev pärast Rauli esinemist oli 23. november. Seda pühapäeva olin ma kaua oodanud, umbes sama kaua kui ma olin Kambodžas olnud. Täna ootas meid sadamas paat, mis viis meid ookeanile kalale. Pardale mahtusid venelasest kapten, inglasest reisikorraldaja Donald, khmeerist söödaettevalmistaja Charlie, hobikalastajast inglane, vanem iiri paar, sakslane Samuel, perekond Limberg, Senni, Monika ja Raido. Ookeanis oli piisavalt kalu, seega tühjade kätega ei jäänud keegi. Naistest sai kõige rohkem kalu Senni, ilmselt tõmbas ta koti pähe ka mõnele mehele. Meeste puhul oli seis tasavägisem, kuid suhteliselt vara haakus mu konksu otsa midagi raskemat. Sikutasin pardale oma elu esimese barrakuuda. Kohustuslikud pildid ja püük võis jätkuda. Vahepeal tegid lained oma töö ning pool reisiseltskonnast oli siruli. Pärast pooletunnist pikutamist võimaldas tervis jälle kala püüda. Kalu sattus meie konksude otsa kõikvõimalike värvikombinatsioonidega, kuid pigem väiksemates suurustes. Tagasi sõites vedasime paadi järel veel lante. Ühtäkki oli sakslane, kel oli kaheksa kilogrammi isiklikke lante kaasas, midagi kogukamat sikutamas. Paadi mootor seisatati ja Samuel sai rahus sikutada. Paraku oli seekord saagiks suuremat sorti kilepundar. Vahetult enne mandrile jõudmist hakkas ka teine õng kahtlaselt värisema. Haarasin sellest kinni ning tundsin, et seekord on tegu natuke elavama kilekotiga. Varsti sikutasin ta pardale ja tuli välja, et järjekordne barrakuuda oli sakslase lanti ihaldanud. Inglane väitis, et ükski inimene selles paadis pole veel ühe reisiga kahte barrakuudat kätte saanud. Kui tagasi lähen, siis loodan seda uuristatult paadi seinal näha. Mandrile jõudes loksus kogu maailm edasi. Õnneks istusime maha baaris, kus püütud kalad meile ära küpsetati. Elamusterohke reis koos hea söögiga! Ja kui ma poleks pidanud pealinna tagasi tulema, püüaksin ma seal veel tänagi! Sama päeva õhtul saatsime neli vaprat sõpra tagasi Phnom Penhi. Ise kerisime põhku, sest järgmisel päeval ootas meid Koh Rongi saar.

_MG_0022_1  _MG_0009_1_MG_0025 _MG_0032_1 _MG_0036_MG_0043 _MG_0058 _MG_0064

Koh Rongi saar on hoopis meeldivam paik kui kogu ülejäänud Kambodža. Erinevalt eelmisest korrast, kui ma sinna sattusin, veetsime seekord seal kolm ööd. Kolm ööd isiklikes bangalotes koos isiklike sisalike, putukate ja mutukatega. Kolm päeva oli piisav, et läbida seiklusrikas matkarada, ujuda inimtühjas rannas, aerutada kajakiga ookeanil, mugida värskeid krevette, käia kalal, täielikult välja puhata pealinna ebameeldivustest ning tunda rõõmu kvaliteetajast kõige kallimate seltsis. Koh Rongi saare muudavad eriliseks planktonid. Kottpimedas ujuma minnes ning vees solberdades tekib sinu ümber uus elu. Kogu vesi lööb helkima ning see kandub edasi sinna, mida järgmisena puudutad. Kui te ei tea, millest jutt, siis meenutage DiCapriot filmist „The Beach“, kus ta samasuguse planktoni sees hõljus. Selle loodusime kogemine oli midagi sellist, mis jääb ilmselt alatiseks meelde. Kogu see reis jääb alatiseks meelde.

_MG_0011 DCIM100GOPRO _MG_0048 _MG_0126 _MG_0116 _MG_0102 _MG_0087 _MG_0082 _MG_0100 _MG_0039 _MG_0032 _MG_0037_1 _MG_0037  _MG_0024 _MG_0018 _MG_0016 _MG_0022 _MG_0013  _MG_0006 _MG_0001 _MG_0009 _MG_0044 _MG_0039_1

Mul pole sõnu kirjeldamaks oma rahulolu, et sain veeta mõne nädala oma sõprade, sugulaste ja vanemate seltsis. Ja pole sõnu, et kirjeldada oma emotsioone nende lahkumisel. Sellegipoolest oli see parim viis unustada hetkeks pealinna mäss ja laadida akud, et kenasti lõpuni vastu pidada. Nüüd on selge, et 21. detsembril sõidutab põnevusi täis ööbuss mind ja Sennit Taisse. Jõuluvana võtame vastu Chiang Mais ning 2014. aastaga jätame hüvasti Bangkokis. Järgmised jutud juba uuel aastal!

Toimetas Laura Nirgi

_MG_0090

Vahepeatus

Pole ammu kuulnud, aga veel kauem pole näinud. Kuna meie hoog selles sipelgapesas on pisut raugenud või pigem hingetõmbel järgmisteks seiklusteks, on see ka blogi mõjutanud. Pärast viimast postitust pole me Phnom Penhi uksest välja pääsenud, seega järgnevad sündmused toimuvad ainult pealinna piires.

_MG_0041

Et mitte vingerdada, ütlen ma ausalt välja, et olen väsinud. Väsinud ja natuke pettunud. Phnom Penh ei ole koht, kus veeta korraga kauem kui kuu aega. Siinsed inimesed, vingugaas ja kultuur matavad su enda alla. Möödunud nädalad on toonud meie ellu pigem negatiivseid kui positiivseid toone, mis on tekitanud pisut nördimust mitmel tasandil. Ma räägin teile, milles seisneb probleem ja mõistmatus.

_MG_0098

Nii minul kui ka arvatavasti Rasmusel, Giulial ja Andreal puudub igasugune kooliväline side siinsete üliõpilastega. Ma ei tea, kas me lõhname teisiti või oleme kadestamisväärselt valged, kuid meid pole kordagi kutsutud mõnele üritusele, peole või kokkusaamisele. Isegi kui on, on see olnud seotud ainult koolist kaasa antud kodutööga. Mitte mingisugust lõbu. Siinne tudeng on fokuseeritud karjäärile. Ta teeb kõik, et õppejõule sülle pugeda ja talle kiisusilmadega otsa vaadata, samal ajal ripsmetega lõuaalust sügades. Ta hakkab varakult unistama oma majast ning luksusmaasturist, unustades ära kõik ümbritseva. Võim ja rikkus on esmatähtis. Kui vaid saaks ühel päeval oma Lexuse maasturiga mööda Phnom Penhi sõita, turu ääres akna alla lasta ja oodata, kui alamad toidu autosse tassivad. Kui vaid saaks!

10689739_731371696918486_8186847473374055750_n

Ma olen pettunud sinus, kambodžalane! Kas sa tead kõike seda? Meil kodus on puu all ilves ja puu otsas on rähn, kes ei pea kartma, et nad homse õhtu grilli peal lõpetavad. Läbipaistvas vees ujub kala, ja vesi tõesti paistab läbi, sest inimesed ei kasuta seda prügikastina. Väike särg ei pea mõtlema, kuidas pääseda mööda kilekotist või mitte takerduda vanadesse trussikutesse. Meil on talvel lumi, millel suusatatakse. Jope on seljas, sest temperatuur langeb madalamale kui +17 oC (Phnom Penhis registreeritud madalaim temperatuur). Meil on jää, mitte ainult paar kuubikut kotkeiliklaasis, vaid terve Peipsi järv on sellega kaetud. Meie lipp on sini-must-valge. Meil on lahe president, kes ei löö oma lossis aega surnuks, vaid käib Twitteris säutsumas. Andrus Veerpalu on võitnud olümpialt rohkem medaleid kui terve Kambodža Aasia mängudelt. Meil on liikluses reeglid, igal valgusfoori värvil on tähendus, sebra on mõeldud jalakäijatele tee ületamiseks ja kõnnitee jalutamiseks. Mul on sulle nii palju rääkida oma kodumaast ja sina, Kambodža poiss või tüdruk, mees või naine, ei tunne või ei oska tunda selle vastu huvi!

_MG_0055

Vaimusilmas kujutasin ette, kuidas seisan auditooriumi ees, Powerpointis jooksevad värvilised slaidid Eestimaast ja publik kuulab suu ammuli, kuulda on ainult ahhetusi. Suu on neil ammuli ainult siis, kui uus iPhone välja tuleb. Ma oleksin äärepealt pisara poetanud, kui minu kohalik võistkonnakaaslane teatas, et tema uus ja suurim armastus on Kerli Kõiv, tahaks proovida A Le Coqi õlut ja teha uus rekord kiikingus. Esimene inimene, kes võttis Google’i lahti ja tegi tutvust Eestiga. Tubli poiss!

_MG_0014

Kuna meie Erasmuse sihtriik on niivõrd ekstreemne, siis ei kohta meie koolis teisi meiesarnaseid. Arhitektuuriosakonnas õpime ainult meie kolm, majandusosakonnas on peale Andrea veel mõni, kuid tegu on eraldi hoonetega kahes eraldi linnaosas, seega kokku ei puututa. Sellepärast võib rahumeeli ära unustada Erasmuste tüüpilised kokkusaamised, peod ja pöörased ettevõtmised, millest olen sõpradelt legende kuulnud.

Kooli kohta pole mul mitte midagi positiivset öelda. 15. oktoobri seisuga olid kõik neli valitud õppeainet tõepoolest alanud. Neist viimane, arhitektuuriline disain, sai alguse just 15. oktoobril, kõigest poolteist kuud pärast kooli algust. Pooled tunnid on õnneks inglise keeles, aga kuna valdav osa kuulajaskonnast sellest aru ei saa, siis tõlgitakse teatud lõigud ka kohalikku keelde. Arhitektuuriline disain ning arvutigraafika aga olid 98% khmeri keeles, ainult vahel anti inglise keeles märku: „Praegu räägime standarditest.“ Seejärel jätkati kohalikus keeles. Selleks semestriks valitud õppeained peaksid lõppema novembrikuus, kuid kuna nad on kõik graafikust maas, tuleb meil neid osaliselt teha ka järgmisel aastal. Kuna õppejõududel on ka teisi ning tähtsamaid töökohti, siis pole sugugi üllatus, kui õppeaine mitu nädalat järjest ära jääb. Tuleb ka ette, et õppeaine ei saa tehnilistel põhjustel alata. Nii oli näiteks arvutigraafikaga, kus arvutitest puudus vajalik programm. Lahendus oli lihtne, õppejõud käisid mööda klassi mälupulgaga ringi ning õpetasid, kuidas piraattarkvara installida. Ausalt öeldes tahan võimalikult kiiresti oma kohustused koolis lõpetada ning siis reisida. Mitte miski pole kahjuks kindel.

_MG_0028

Phnom Penhis on raske leida kohta, mis poleks turistidele suunatud. Samuti on pea võimatu lahti saada turisti staatusest. Kui sa oled valge, oled turist. Seega pole vahet, kaua sa siin riigis oled elanud. Sinu nahavärv aktiveerib kõik tuk-tuki-sõitjad ja muude teenuste pakkujad, kes sind karjudes ostma kutsuvad. Ja nüüd kujuta ette näiteks viieaastast perioodi, kui meil on juba pärast teist kuud lämmatavalt kõrini.

Mis puudutab sündmusi Phnom Penhis, siis neid on olnud igasuguseid. Vahest kõige hirmutavam ja kurvem kogemus oli rööv, mida me kogesime otse tänaval. Öösel jalutades möödus meist roller, haarates kaasa Giulia käekoti. Enne, kui midagi aru saime, olid nad juba oma kaherattalisega kaugel. Ilmselt on neil varem rohkem õnne olnud, kuid sellegipoolest said nad endale natuke raha, Samsungi telefoni ja tüdruksõbrale kingituseks ilusa türkiissinise käekoti. Tuleb tõdeda, et seda äratust oli vaja, et edaspidi olla tähelepanelikumad ja ettevaatlikumad.

_MG_0100

Positiivse poole pealt leidsime endale spordiklubi, kus 4-5 dollari eest saab moodsate masinatega jõudu teha ning hiljem basseinis ujuda. Lisaks sellele käisime kinos, kus film oli hea, kuid publik halb. Iga filmihuviline tõusis vähemalt korra pooleteise tunni jooksul püsti, et saalist välja jalutada ja omi asju ajada. Paljude peal ei töötanud ka telefonide vaigistamise nõue, veel enam- nad ei näinud probleemi kõva häälega rääkimises, kui keegi neile helistas. Rõõmu teevad söögikohad, mida oleme avastamas käinud, parim valik on bufeelaud, kus saab proovida kohalikke toite. Aga see on ka kõik, teinekord on hea kodus olla ja võibolla tasub süüdistada ka pätte, kelle pärast me öösiti nii tihti enam välja ei kipu.

DCIM100GOPRODCIM100GOPRO_MG_0038

Ma ei tea, kas olid mõttega jutu juures, kuid mainisin enne oma võistkonnakaaslast. Tegelikult on mul neid rohkem kui üks. See võistkond pole mingi pühapäevane petangi-tiim, vaid päris ehtne korvpallimeeskond. Lugu, kuidas minust sai iBC Eaglesi liige, on äärmiselt lihtne, kuid mõnusa kiiksuga.

Nimelt sain sünnipäevaks korvpalli (ei tulnud üllatusena) ning turult leidsin kasutatud Nike’i korvpalliketsid. Edasine missioon nägi ette leida üks väljak. Kuna minu suhted Rolangiga (kutt, kes meid oma mõtetes Bangkokki lennutas) on pigem kesised, otsustasin ise palliplatsi üles otsida. Pärast seda, kui olin pool rajooni läbi kamminud ning näinud väljakuid, mis olid kasutusel parklatena või prügiladestus punktidena, leidsin RUPPi. RUPP on Royal University of Phnom Penh, mille suurelt ülikoolilinnaku alalt õnnestus mul leida ka betoonkattega ja 20 sentimeetrit madalamate korvidega väljak. Käisin seal mitu korda, kuni ühel päeval sattusin ühe kamba otsa, kes mind koos nendega mängima kutsus. Miks mitte, keskmängija oligi neil puudu, vihjates kohalike lühikesele kasvule. Mäng oli sõbralik, kuni ma suure sahmimisega oma parema rusika ühe mängija põse suunas sirutasin ning need lõpuks omavahel kokku põrkasid. Äärmiselt kahetsusväärne tegu, kuid kõige vigastusterohkemal spordialal tuleb seda ikka ette. Kohalik pomises midagi, hoidis lõualuust kinni ning jalutas mööda platsi serva. Minu vabandused olid otseloomulikult kiired tulema, tahtsin ju ka tulevikus seal edasi käia. Pärast trenni lõppu nägin sama meest kindlal sammul minu poole tulemas. Ma ei olnud päris kindel, kas minu vabandustest piisas või mitte, kuid asjade käik oli pigem üllatav. „Räägi, kas sa tahaksid meie võistkonna eest mängida?“ vaatas minust peajagu lühem mees kulm kortsus alt üles. Hoolimata sellest, et tundsin end möödunud sündmuste eest vastutavana, olin loomulikult nõus nendega ühinema. Kui ma olin lõpetanud läbirääkimised iBC Eaglesi „mänedžeriga“, astus minu juurde järgmine noormees: „Tegelikult pole meil treenerit ka, äkki sa sooviksid meid õpetada ning treenida?“ Alates sellest hetkest sai minust mängiv treener, mis on minu vanuse kohta ehk pisut vara, kuid annan endast parima. Särgi numbriks sain kuue, tõenäoliselt oli see üle, sest kes see ikka Lebroni vana numbrit endale peaks tahtma. Ülejärgmiseks trenniks olid mul trükisoe särk ja püksid käes. Nüüdseks olen andnud kümmekond trenni, mille jooksul on nad tõenäoliselt higi rohkem valanud kui viimase paari aasta peale kokku. Siinkohal on aga paras hetk tänada oma korvpalli- ning fitnesstreenereid. Aitäh!

_MG_0009

Nüüdseks olen leidnud palliplatsilt rohkem sõpru kui tervest Kambodžast kokku. Tegu on tõeliselt vahvate kuttidega, kes teevad trenni hingega ning veedavad kõik oma vabad hetked palliplatsil. Mul on siiralt hea meel anda edasi seda, mida olen aastate jooksul õppinud ning näha kohalike silmist tänu ja respekti. Mul on hea meel, et ülejäänud väljakud, mis mu teele jäid, olid kaetud prügiga või võõrastele keelatud. Just tänu sellele olen iBC Eaglesi liige, veel enam, sain endale päris ehtsad Kambodža sõbrad.

_MG_0050_MG_000720141012_10073920141012_100811

Teekond RUPPi korvpalliväljakule ei ole kõige kergemini läbitav, kuid annab ka suvalisele väikelinna korvpallurile tunde, nagu ta saabuks NBA finaalile. Tavaliselt kõnnin sinna, lohvakad riided seljas, muusika kõrvades ja pall käes. Esimesena jäävad mulle jalgu tuki-tuki-mehed, kelle silmad äärepealt koobastest välja kukuvad, kui nad korvpalli näevad. See on ainus hetk nende karjääri jooksul, kui nad unustavad hüüda „Tuk-tuk, sir!“, rääkimata oma nimest ning kodakondsusest. „Mis ümar ollus see olla võib?“ mõtlevad nad. Saan oma esimese tõuke ning muusika saatel teen demonstratsiooniks paar põrgatust. Edasi jõuan järgmisesse tänavasse, kus sujuval sammul möödun ummikus seisvatest maasturitest. Iga perenaine, kes pehmel nahaga kaetud kõrvalistmel lösutades oma elutähtsat kohalikku seepi jõllitab, kes pole viie hooaja jooksul sekunditki vaatamata jätnud, tõstab nüüd pea, et valget tulnukat kaeda. Ja mina saadan oma laheda pilgu autosse, andes mõista, et sel ajal, kui te oma kroomvelgedega kaarikuga koju jõuate, on minul trenn tehtud, duši all käidud ning istun õhtusöögilauas. Muusika mängib üha valjemini, ma jätan autod oma seebiooperitega kaugele selja taha. Ma põikan järgmisesse tänavasse, teades et suur show on alles ees. Hüppan läbi diislitossu, seda on rohkem kui Birgitil Eurovisioonil. Mind ootavad ees vähemalt 300 ummikusse takerdunud rollerijuhti, mõned maasturid nende seas. Silmi kissitades hakkavad nad aimama, et kogu selle muljetavaldava tossupilve seest on tulemas staar. Ja ma tean, et täna õhtul olen selleks mina. Nende kiivrite sirmid muutuvad ärevusest uduseks, aga ma ei tea seda. Ma ei tea seda, sest minu enesekindel pilk vaatab kaugustesse. Ma olen olukorrast teadlik, olen graafikus. On aeg panna pall oma nimetissõrmele keerlema. Ma jalutan varjatud muhelusega edasi. Ma jätan nad suud ammuli nende endi tossu sisse, kinkides neile 20 sekundit, mil nad saavad unustada oma närvesööva ummiku. 20 sekundit, kus 300 inimest ühel ja samal hetkel näevad, kui lahe on see mees, kes hoiab käes kummalist ümmargust  eset, kuulates muusikat, olles nii vaba ja samal ajal liikuv. Ja siis nad mõistavad: „Me kõndisime ka kunagi oma jalgadel.“ Ja 20 sekundi möödudes lööb reaalsus neile labakäega vastu vahtimist ning nad unustavad selle mõtte. See seeme idanema ei lähe. Aga mina olen omas elemendis, minu kollased tossud sammuvad kindlameelselt edasi. Vasakul, tänava servas, asuvad krevettide ja karpide müüjad, kuid jäävees ulpivate molluskite lehka on tunda juba mitmekümne meetri kauguselt, tuues läbi ninasõõrmete igasuguse taustaga inimesele pisara silma. Ma ei saa lasta oma tähesäral tuhmuda, mistõttu olen pähe asetanud päikeseprillid, et varjata oma haavatavust räigele haisule. Vähelgi määral ei mõjuta mind lehvitavad prostituudid, kes oma äripinna valikul on teinud täieliku ämbri, avades oma neoonvalgustusega ettevõtte haisvate krevetihunnikute vahel. Veel mõned meetrid ja staar on kohal. Võtan klapid peast ja olen jälle mina ise. Selle loo juures on kaks fakti. Mitte kusagil mujal pole ma nii paljude jälgivate silmapaaride all väljakule kõndinud ning mitte kusagil mujal pole see olnud nii ebatervislik kui siin.

Observeerides paar kuud siinset liikluskaost, otsustasin siiski põrsa kildudeks lüüa ja endale rolleri osta. Kas see oli mõistlik või täielikult läbimõtlemata otsus, võin teile öelda veebruari lõpus, võibolla varem. Tiimikaaslastega otsisime õiget ratsut vähemalt nädala, enamik, mis meie teele sattus, oli prügi. Ka minu praegusel Suzuki Stepil, mille sees tuksub 2009. aasta mootor, esinesid väikesed vead. Õnneks said need väikese summa eest parandatud. Liiklus on aga kohutav, juba kaasreisijana on hirmuäratav liigelda, rääkimata ise sõitmisest. Paar päeva tagasi proovisime Rasmusega sõita nagu kohalikele kombeks – võimalikult suure koormaga. Poes pakuti kohalikku märjukest pisut soodsama hinnaga, seega tuli Stepi seljas kahele kastile järele minna. Ühe kasti sisu suutsime mahutada seljakottidesse, teise aga võtsin jalgevahele. Vingerdasime kenasti kodusadamasse ning õnneks kildudega õnne juurde ei tulnud.

1959619_306482456211210_8705072026901961289_n

Oktoobrit pole enam palju jäänud ning novembris on oodata külalisi. Katsume taas laineharjale saada ning järgmisel kuul jälle tippvormis olla. Vahel on vaja tumedamaid päevi, et osata hinnata paremaid. Hoolimata sellest, et olen hetkel pettunud paljudes inimestes ning sündmustes, ei tohi ära unustada, et kõige selle kõrval on olnud palju toredaid hetki. Kuuleme jälle novembris!

Toimetas Laura Nirgi

_MG_0051 (2)

Kambodža põhjast lõunasse

Oma sünnipäeva järgsel päeval leian end kell 6.15 tuk-tukist, mis on võtnud suuna ministeeriumi poole. Täna me jala ei käi, sest eelmisel päeval mugisime sushi-buffees ja keha on riisipadrunitest laetud. Kell 7 väljub ministeeriumi eest buss, mis sõidutab meid Kambodža teise otsa, kohta nimega Banteay Meanchey. Sellest tuleb pikk ja väsitav päev.

sushi-supp-Senni

Paar päeva enne starti, väidab üks projekti eestvedajatest, et sõit kestab viis tundi. Hiljem selgub, et sellest ajast piisab ainult kahe kolmandiku tee läbimiseks. 370 kilomeetrit sõidame ühtekokku kaheksa tundi. Hea oleks magada, aga kuna tee on nii auklik, siis on võimatu uinuda. Mõlemas sõidusuunas on ettenähtud üks sõidurada, sellest piisab, et tekitada vähemalt kuuerealine liiklus. Isegi, kui oleme vahepeal suutnud kiiruse tõsta seitsmekümneni, peame selle taaskord langetama, et mööduda aeglasemast tuk-tukist, kes kanu või sigu turule müüki viib. Teinekord võib selleks olla ka veisekari või võpsikust välja tuiskavad lapsed. Seega isegi, kui sa magada ei suuda, on lihtsam silmad kinni hoida. Iga hetk, kui sa silmad avad ja tuuleklaasist välja piilud, on sinu ees potentsiaalne liiklusõnnetus. Ma ei tea, kuidas, aga kui me ükskord kohale jõudsime, olid nii buss kui ka me ise ühes tükis.

Traktor

Oleme jõudnud Banteay Meancheysse, mis ei erine sugugi teistest Kambodža linnadest. Kuna väljas on veel valge ning eestlaste viisad saavad paari päeva pärast läbi, siis otsustame, et käime seal Taimaal ära ja tuleme uute riigipääsmetega tagasi. Mõeldud-tehtud, juba olemegi järgmises parsas, mis meid piirilinna Poipetti viib. Kuigi sõita tuleb 45 kilomeetrit, on sinna jõudes hämaraks läinud ning taevaluugid on avatud. Juht saab kümneka ja meie kõnnime läbi vihma teadmatusse.

Et saada Kambodža äriviisa, tuleb läbida järgmine teekond: kõigepealt täidame Poipeti piiripunktis ankeedid riigist väljumise kohta. Emotsioonitu larhv taob templid ükshaaval sisse, vastamata ühelegi küsimusele. Pärast piiripunkti, mõnikümmend meetrit edasi Tai suunas, asub Kambodža suurim kasiino, kus tailased saavad legaalselt raha kulutamas käia. Pärast massiivset hasartmängukompleksi jõuame Tai piiripunkti, kus meid pikalt mõtlemata välja kihutatakse, kuna oleme unustanud täita järgmise ankeedi. Leiame need üles ühe suvalise laua pealt. Ankeet saab oma informatsiooni, tühjaks jääb vaid lahter, mis tahab teada meie ööbimispaika. Kuna me soovime võimalikult ruttu tagasi Kambodžasse pääseda, jätame paar rida tühjaks ning sammume oma poolkõvade paberitega tagasi härradega asju arutama. Rasmus ületab esimesena punase joone, ilma, et keegi sooviks teada, kelle juures ta järgneva öö veedab. Järgmistena võetakse ette Senni ning mina. Kohe selgub, et meie öömaja kohta tuntakse rohkem huvi. Katsume käte ja jalgadega selgeks teha, et ületame piiri ainult viisade saamiseks. Mõne hetke pärast on kõige kangema tollikunni hääl tõusnud paari detsibelli võrra, ka silmad on miskipärast suured ja punased. Enne, kui olukord kontrolli alt väljuma hakkab, viskan letti oma Pannasastra ID-kaardi. Selle kaardi maagiline jõud rahustab tervet tollimeeskonda. „Ahaa! Haridus!“ tuleb karmi mehe näkku esimene märk rõõmsast emotsioonist. Templid passi ja kolm eestlast on ametlikult Tai Kuningriigis, seal saame olla kõigest pool tundi. Kuna keegi meie dollareid ei taha ja krediitkaarte ei aktsepteeri, läheme tühjade kõhtudega tagasi Kambodža suunas. Pärast lühikest Tai riigivisiiti suundume taas nende piiripunkti, kus avaldame soovi riigist lahkuda. Keegi meid kinni ei hoia. Tai piiripunktist suundume Kambodža viisapunkti, kus juba enne sisenemist vehin kohaliku ülikooli ID-kaardiga. Piisas vaid selle lehvitamisest ja mõnekümnest dollarist ning uued viisad kleebiti passi. Pärast tõelist vennastumist Kambodža viisapunkti töötajatega pidime suunduma Kambodža piiripunkti, kus pärast ID-kaardi nägemist, lendasid ka seal templid passi kiiremini kui tavaliselt. Väga positiivne kogemus, mis ei tähenda  seda, et ilma Pannasastras õppimata me viisasid poleks saanud. Dollarid on ja jäävad parimateks asjaajajateks.

Selline oli meie teekond Kambodža äriviisade saamiseks, kuid nagu Emil Rutiku ütleb: „See pole veel kõik!“ Tai piiri äärest Poipetist on meil kuidagi vaja tagasi saada Banteay Meancheysse. Kuna linnas valitseb  taksomaffia, tuleb esimene pakkumine 45 kilomeetri läbimiseks hinnaga 35 dollarit. Peene käevibutusega saadame mehe kuule. Istume kohvikusse maha ja jääme riisi mugides uusi pakkumisi ootama. Varsti jõuab meieni jutt, et uus hind on 20 dollarit, kusjuures pakkujaks on mees, keda nägime just rattaga peatänaval vuramas. „Suurele ahvatlusele“ vaatamata kuuleb ta meie suust vähemalt kakskümmend korda lauset: „Liiga palju!“ Pärast poolt tundi saame uueks hinnaks 15 dollarit, riis hakkaski juba otsa saama ja kauem poleks soovinud seal istuda. Endiselt sajab õues vihma ja endiselt on kottpime, meie istume toonitud klaasidega vanasse Camrysse. Auto mootor podiseb nagu oma viimastel päevadel. Kohe varsti selgub, et autojuhiks ei ole esimene pakkuja, pole ka mitte jalgrattur, vaid hoopis osutub selleks keegi kolmas noormees. Tema näost peegeldub rahulolematus, et just tema peab kolm valget 15 dollariga Banteay Meancheysse viima. Sõit siiski algab, kuid lõpeb juba mõnesaja meetri pärast. Juht lahkub rooli tagant, jättes auto podisema. Toonitud klaasid lisavad vihmasesse öösse süngust. Hetke pärast kostab kusagilt auto tagant ühe naise rahulolematu hääl. Täpselt ei tea, sest toonklaas ei luba meil etendust jälgida. Kisa valjenedes lukustame Rasmusega tagumised uksed. Ainukeseks „külmrelvaks“ haaran kätte pastaka, ärevusest hoolimata eemaldan ka korgi. Pingeline olukord lõpeb umbkaudu 15 minuti jooksul, kui naine karjudes minema kõnnib ning autojuht taas oma hingevaakuvasse Camrysse istub. Sõit saab jätkuda paar kilomeetrit, mille järel korjame peale võpsikus hääletava naise, kelle kompsude toomiseks kuluvad järjekordsed kümmekond minutit. Kui me arvame, et hullem on möödas, siis eksime rängalt. Asjale lisab vürtsi turvavööde kinnitusseadmete olematus. Camry kogub hoogu, kuni ühel hetkel vuhiseme läbi pimeda ja vihmase tee 90 kilomeetrit tunnis, mis Kambodžas on enneolematu. Küüned kasvavad istmetesse ning need on meie elu pikimad 45 kilomeetrit. Elades üle vähemalt tosin liiklusohtlikku olukorda, jõuame lõpuks tagasi oma külalistemajja.

Külalistemaja on majutusasutuste häbiplekk. Meie tuba jätab mulje, et viimasel kolmel kuul või viimase kolmesaja külastaja jooksul pole seda puhastatud. Kirsiks tordil on koridori laes ligi kümnesentimeetrise läbimõõduga Austraalia päevilt tuttav huntsman-ämblik. Järgmisel päeval ütleme grupijuhile, et tegu pole meie unelmate toaga ning kolime hotelli.

Järgnevad paar päeva sõidame mitmesse külla, kus uurime kohalikku ehituskunsti ning eluolu. Piirkonna suurimad ohud on üleujutused ja tormid. Meie ülesanne on välja mõelda maja, mis oleks võimalikult soodne ning omal kohal ka pärast üleujutust. Üleüldine pilt oli eurooplase jaoks loomikult kurb, kuid kohalikele harjumuspärane. Meie tiimikaaslased küsitlesid külaelanikke ning täitsid ankeete. Ankeet oli A4 paberil ning koosnes kahest poolest. Esimesel poolel vajasid täitmist järgmised lahtrid: nimi, sugu, vanus, e-mail ja telefoninumber. Teisel poolel küsiti, kas külaelanik soovib suuremat ja paremat maja, mille vastuse te võite ära arvata ka Eestis olles. Teiseks küsiti, millised on kõige suuremad ohud ja probleemid, seda vastust me teadsime juba enne retke algust. Samuti sai iga külamees näidata näpuga, kui kõrgele igal aastal vesi tõuseb. Kingade, viigipükste ja valgete särkidega tudengid ning ministeeriumi töötajad tegid mudamülkas oma märkmikutesse tähtsaid märkmeid. Ma ei oska hinnata selle projekti lõplikku kasutegurit, kuid ma kahtlen, et ankeet külamehe telefoninumbriga sellele asjale kaasa võiks aidata. Igatahes peame järgmisel nädalal ministeeriumis oma ideed ja tähelepanekud ette kandma.

külamees kalal külabeebi peldik coca-reklaam tugipostköökpoisi varbad poiss  elumaja elutuba  elumaja roller sillal hoone naine raudteel

Teekond tagasi Phnom Penhi oli täpselt sama kurnav kui sealt äratulek. Ainukeseks, ja vahest kõige meeldivamaks asjaks kogu selle väljasõidu puhul oli see, et teel koju sõime lõunat ühe kursavenna vanaema juures. See oli väga tore ja kõhtutäitev kogemus. Vanaema aga lesis võrkkiiges, ei saa öelda, et ta just suur jutupaunik oleks olnud. Peale selle, et miks meil Rasmusega nii pikad habemed on, tal rohkem küsimusi polnud.

vanaema juures kursavend

Tänu meie õppejõule avanes meil võimalus külastada üht pooleliolevat objekti, milles tulevikus peaks saama pangahoone. Ma ei taha kasutada sõna „saab“, sest ka vähekogenud silmal tekkisid hoones viibides omad kahtlused. Selline objekt pandaks Eestis kinni poole päeva pealt ning objektijuht peaks vähemalt paar aastat vanglas istuma. Ükski ehitusvaldkonnas tegutsev õppejõud Eestis ei peaks enam kunagi muretsema, kuidas saada oma Powerpointi esitlusse piisavalt pilte, kui ta pääseks kas või pooleks tunniks sellesse betoonmonstrumisse. Täiesti tavaliseks nähtuseks objektil on ringijooksvad lapsed, kes pole sinna ära eksinud, vaid elavad sealsetes poolvalmis ruumides. Tihtilugu tulevad töölised linna ümberkaudsetest küladest, võttes kaasa kogu oma pere. Sellepärast ongi täiesti normaalne, et valmiva pangahoone teise korruse betoonpõrandal elab mitu peret. Eluks vajavad nad kolme võrkkiike ja gaasipliiti. Kindlasti on sel oma plusspool, näiteks kas või see, et nad ei pea objekti valmimiseni muretsema üleujutuste pärast. Tasub veel mainida, et ehitustööliste palk on natuke üle kahesaja dollari, laotöölistel üle saja dollari kuus, üks õppejõududest lükkab aga iga kuu seitse tuhat dollarit klotsi taskusse.

müüri ladumine ohutus ennekõikepoiss ehitajadpangahoone

Kuna 22.-24. septembrini tähistas Kambodža Pchum Benni, siis otsustasime oma vabad päevad veeta ookeani ääres Sihanoukvilles. Ühe päeva sellest veetsime saarel nimega Koh Rong. Võib tõdeda, et tegu oli meie esimese puhkusega, kus sai reaalselt puhata. Ja selleks sobib Lõuna-Kambodža suurepäraselt. Käisime kohtades, mida Eestis olles võib näha ainult postkaartidelt või Windowsi desktopilt. Rohkem sõnu polegi vaja.

vaade sihanoukvilles ookean lebo sihanoukvilles lõunasöök sihanoukvilles purre Senni/Karel Senni Koh Rong Sihanoukville

Minu viimast postitust loeti (või vaadati pilte) peale Eesti veel Hollandis, Kambodžas, Soomes, Norras, Guadeloupes, Indoneesias, Uus-Meremaal, Türgis, Hongkongis, Vietnamis, Ameerikas, Austraalias, Taanis, Iirimaal, Inglismaal, Saksamaal, Rootsis, Nigeerias ja Itaalias. Juhul, kui ma ise ei saa kunagi maailmale tiiru peale teha, siis on vähemalt minu blogi seda suutnud! Ma tean, et enamikes nendes riikides on mul vähemalt üks sõber, seega tervitused teile kõigile! អរគុណ !

Toimetas: Laura Nirgi

Sihanoukville

Kambodža on alanud

Minu viimased päevad Phnom Penhis on möödunud eelkõige erinevaid peldikuid külastades. Mina olen Kambodžas, aga minu kõht loodab siiani, et see on lihtsalt üks kiire külastus aasiapärasesse restorani. See on loterii, kus ühel päeval oleme kõik kaotajad ja siiani oleme igaüks pidanud tundma kaotuskibedust. Edaspidi nii hämaratel teemadel vast juttu ei tule, seega tooge oma võileib julgelt arvuti juurde ja teeme algust pisut rõõmsamatel teemadel!

Meie Kambodža on jõudnud punkti, kus meil on päris enda elamine. Ühes korteris elavad Rasmus, Senni, itaallane Giulia ning mina. Asukohaks Tuol Korki linnaosa, tänav number 606, maja number 30 ja korter 8B. Oleks parem, kui te meile ei kirjutaks. Asi pole niivõrd teis, pigem selles, et vaevalt ükski kiri siia kohale jõuaks. Küll aga on siia jõudnud Google Maps-i autod, niiet istuge sisse ja sõidutage end siin ringi. Auto on pargitud meie maja ette.

https://www.google.com.kh/maps/@11.5728776,104.8953445,3a,75y,181.23h,125.82t/data=!3m4!1e1!3m2!1sSEBSLVCYY1AXK-5wWERa-A!2e0?hl=en

RõduElutuba

Meie korter asub kaheksandal korrusel, üheksandal on jõusaal. Põrandaid katavad heledad plaadid ja seinad on valged. Meie maja taga on väike punase mullaga kaetud väljak, kus lapsed mängivad paljasjalu vutti. Meil on kaks vannituba, üks neist vanniga. Mõlemas voolab soe vesi. Meie maja ees passivad tuk-tuki-mehed, kes aeg-ajalt karjuvad „TUK!” , kui turiste silmapiiril näevad. Nad on seal ka siis, kui väljas sajab paduvihma ning tänavatel voolab põlvekõrgune mudavesi. Me ärkame kuke kiremise peale, sest vastasmaja naabrimehel on mõned. Meie maja värava ees on valvur. Meie naabertänavas elavad inimesed kuudis, millel pole isegi ust. Meie tänaval on majad, mille kõrval Yanukovychi villa on nagu kasvuhoone. Majad, mille garaaže kaunistavad sportautod ja luksusmaasturid, nende ees on massiivsed müürid, mis eraldavad kahte erinevat Kambodžat teineteisest. Müüride ees lebavad prügihunnikud on nii suured, et sademevesi ei leia teed kanalisatsiooni. Seda viimast ei pruugi olemaski olla!
Sõnaosavusest jääb vajaka, et oma emotsioone ning tundeid edasi anda. Ma nägin sellist pilti Phnom Penhist jõusaali aknast välja vaadates, jäin mõttesse.

Uputus

Ma räägin teile natuke koolist. Sellega on nii, et praeguse seisuga me seal väga palju käima ei pea. Kui ma ütlen „praeguse seisuga”, siis ma vihjan sellele, et plaanid, õppekavad, punktisüsteemid muutuvad pidevalt. Praegu on käimas teine õppenädal ning selle ajaga on minul ja Rasmusel olnud kaks loengut. Loengud jäävad ära erinevatel põhjustel, selleks võib olla eelnevalt mainitud tunniplaani muutumine. Kindlasti ei tohi välistada õppejõudude töökohtade arvu, mida igaühel neist on keskmiselt viis. Seega võib juhtuda, et õppejõul on midagi tähtsamat kavas ning ta otsustab loengu ära jätta. Siiani ehk kõige ekstreemsem loengu ärajätmise põhjus tulenes vahvast Kambodža peaministrist. Kui me olime juba kolmveerand tundi loengu algust oodanud, selgus, et peaminister sõidab läbi pealinna üht silda avama. Seetarvis suleti enamik liiklusest ning läbipääs keelati. Ma kujutan ette, kuidas mitte ainult meie õppejõud ja kursakaaslased ei oodanud vingugaasidest tulvil ummikus, vaid kogu pool Phnom Penhi elanikkonnast koos lennujaama kiirustavate turistidega. Barack Tallinnas, või Kambodža peaminister silda avamas, vahet pole.
Oleme praeguseks välja valinud neli õppeainet: „linnaplaneerimine”, „graafiline disain”, „arhitektuurne disain 11” ja „ettevõtte majandamine”. Seega koolis käime kolm päeva nädalas, millest üks on laupäev. Loengud toimuvad välisüliõpilaste, täpsemalt minu, Rasmuse ja Giulia tõttu inglise keeles. Kuigi ülikool on reklaamitud kui ingliskeelne õppeasutus, siis tegelikult kogu õpe on siiani toimunud khmeri keeles. Seetõttu on see aasta natuke erilisem ning mitte nii tore kohalike jaoks, kes inglise keelega maadlevad rohkem kui Nabi MM-il.
Vahel peegeldub nende väljavenitatud naeratuse ja puseriti hammaste tagant sõnum, mis annab teada nende rahulolematust muudatustega inglise keele osas. Toon näiteks minu vestluse kohaliku kursavennaga, mis leidis aset internetis ning hiljem koolis:

Mina: „Kas sa tead mõnda korvpalliväljakut siin linnaosas?”
Kursavend: „Mu vend mängib korvpalli, võin tema käest küsida.”
Mina: „Okei!”
Kursavend: „Jah, siin lähedal on kaks väljakut, üks asub Rahvuslikus ülikoolis ja teine Inglise instituudis. Ma võin su peale võtta ja sind sinna viia, kui sa soovid.”
Mina: „Mul ei ole veel korvpallitosse, teeme parem homme!”
Kursavend: „Minugi poolest, homme helistan sulle!”

Edasine sündmustik toimub järgmise päeva loengus. Jõuame klassiruumi natukene hiljem kui teised ning õppejõud on alustanud loenguga.

Mina: „Vabandust, et hilinesime!”
Õppejõud: „Oi, tere! Me juba alustasime loenguga, sest Rolang (kursavend, kes pidi mind kossuplatsile viima) ütles, et olete täna Bangkokis.

Kursavend pöörab pea meie poole, manab ette oma laia irve ja keerab pea tagasi. Ma ei tea, kas need on sellised tagasihoidlikud vihjed, inglise keele halb oskus või terve mõistuse puudulikkus? Igal juhul on asjad siin segased, võib-olla mitte ainult asjad.
Kooli iseloomustab veel see, et kui loengu algusajaks on märgitud 8.00, siis suure tõenäosusega algab see orienteeruvalt 8.20 – 8.40. „Õpilased jäävad alati hiljaks, ma ei tea miks” ütles meile õppejõud.  Koolis puudub ametlik vorm, kuid soovitatav on käia teatud riietuses. Detailid seletab lahti alumine pilt.

vorm

Hoolimata sellest, et kool on olnud siiani üks paras naljaasi, on kooliväline tegevus palju huvitavam. Üks õppejõududest pakkus välja, et võime aeg-ajalt tema arhitektuuribüroos ennast teostamas käia. Korra oleme juba sinna sattunud, kuid päris täpselt pole teada, mis me seal teha võiksime. Igaljuhul oleme kõik sinna oodatud, kaasa arvatud Senni. Homme aga sõidame inspekteerima valmivat pangahoonet.
Ülikooli kaudu õnnestub meil teha koostööd Kambodža rahvusliku maakorralduse, linnaplaneerimise ja ehituse ministeerumiga, kus meil oli just täna kohtumine tähtsate meestega. Võib öelda, et kohtumine oli edukas ning meid kaasatakse projekti, mille eesmärk on luua soodne tormile ning üleujutustele vastupidav tüüpmaja, mida tulevikus hakatakse üle terve Kambodža ehitama. Selle projekti raames sõidame juba 15. septembril linna nimega Banteay Meanchey, kus meie ülesanne on välja selgitada selle piirkonna ohud ning inimeste senised ehitusharjumused. Ka Senni sai loa selle projektiga liituda. Kuna Banteay Meanchey asub Tai ja– Kambodža piiri ääres, veedame ilmselt ühe öö Tais. Sellele on väga tehniline põhjus, nimelt aeguvad järgmisel nädalal meie turistiviisad ning kõigi eelduste järgi saame piirilt endale äriviisad. Niiet päris mitu kärbest ühe hoobiga!

Ministeeriumis

Kui aus olla, siis kolme nädala jooksul pole me eriti siit linnadžunglist välja pääsenud. Kõige kaugem punkt, kuhu oleme jõudnud, asub 45 kilomeetri kaugusel Phnom Penhist. Nimi Oudong, endine Kambodža pealinn. Koha kõige tähtsam objekt asub linnast natuke eemal, kus ühel künkal asuvad kaks templit. Templiteni viib mäe jalamilt trepp, mille astmete arv jääb 500 kanti. Retke muudavad tülikaks kerjused, lehvikutega raha teenivad lapsed, 35-kraadine kuumus ning aegajalt ründavad ahvid.

Senni ja minaKarel, Senni, Rasmus, Giulia, AndreaVaadeAhvidAhvibeebiProuaTempelKõhn lehmMaastikLehmSeltskondLebos

Natuke lähemale jäävad sellised kohad nagu Koh Dach ning Tonle Bati. Koh Dach nõuab Mekongi ületust väikese praamiga ning edasist retke tuk-tukiga. Põhjuseid, miks sinna minna, pole väga palju, kuid välja võib tuua rahulikuma keskkonna, templid ning siidikojad. Peale siidiusside ja siidikogumisprotsessi ei olnud siidikoda eestlase jaoks midagi ulmelist,. Ülejäänud protsess töötab sarnaste tööriistadega nagu on vokk ja kangasteljed. Minu ahhetus jäi seal olemata, kuigi siidist esemed on siin üks põhilisemaid müügiartikleid.

SiidSiid kangastelgedelSiidigiidTüdruk_MG_0072Tempel seestPoissTiigridSkulptuur Poiss

Tonle Bati on kuulus oma kahe templi poolest, mille vanus ja arhitektuuriline stiil sarnaneb Angkor Wati templitega. Kui templid on uudistatud ning läbi klõpsatud, võib jalutada järve äärde, kus vee kohal asuvad bambusest valmistatud varjualused, mis on varustatud võrkkiikede ja mattidega. Muidugi on sellel asjal äriline pool, kohe varsti tuuakse menüüd, kus hinnad on kallimad kui linnas. Pärast seda ilmuvad prouad kanuudega nagu muistsed viikingid ning pakuvad erinevaid ekstreemsusi. Sel päeval sõime mõned teod ning krabid, mis maitsesid paremini, kui kõrvale oli haarata kohalik õlu.

SkulptuurTeodAndreaTempelSöögikoht

Täpselt nagu igal pool mujal, jõlguvad ka Tonle Batis sinuga kaasas väikesed tüdrukud, kes aegajalt lausuvad: „One dolla’ for Buddha!” Me lahkume linnast, et puhata ja lõõgastuda, kuid siiani pole me seda paremini saanud teha kusagil mujal kui oma kodus kaheksandal korrusel. Pole tüütumat asja, kui olla valge inimene Kambodžas. Mulle meenub „Tom & Jerry” multikas, kus mõnes episoodis Tom hallutsinatsioone nähes Jerryt liikuva lihatükina ette kujutas. Tom asendage tuk-tuki-mehe, kerjuse, hulkurlapse, riidemüüja või halvimal juhul kooli koordinaatoriga. Jerryt olen mina, kus ma kehastan tumerohelist krõbisevat sajadollarilist. Kõik tahavad su raha, kõik! Isegi kooli koordinaator, kes müüs meile SIM- kaardid viie dollariga. Kui ma ise hiljem esindusse läksin, et ka Sennile kohalik number saada, maksis sama asi üks dollar! Kui arvad, et võid siin kedagi usaldada, oled selle aja peale juba petta saanud. Karm tõde. Ainuke, kes sinu käest raha ei taha, on munk.

"One dollah"Pank MunkLapsed

Phnom Penhi kõige värvikirevam, palavam ning sõgedam koht on turg. Neist kõige suuremad on Russei Market, Russian Market ning Central Market, kuhu vähemalt kord nädalas satume. Kuna siin ei eksisteeri sellist poodi nagu Selver või Rimi, siis tagab peaaegu kõik sinu vajadused turg. Need on kohad, kus esimestel kordadel ei kestnud meie külastused kauem kui pool tundi. Peamine põhjus on temperatuur, mis ulatub 40 soojakraadini, samuti lehk, mis tekib riknenud mereandidest ja kaks päeva ostmata jäänud pardist. Ümberringi on tuhandeid vidinaid, see on just kui elav eBay. Turult saab 0,75 USD eest banaanikobara, 1 USD eest kilo suussulavaid mangosid. Kui suudad välja kannatada 40 kraadist kõrgemat temperatuuri, tasub kindlasti minna söögiosakonda, kus üks ports nuudleid või kauss suppi maksab keskelt läbi dollar. Turud on kohad, kus tasub kaubelda nii palju kui võimalik. Kui sa allahindlusega rahul pole, kõnni minema ja hind langeb veel mõne dollari võrra.

Smuutid Turg Tüdrukud ja kividBanaanid Mees turul

Hindadega on nii, et pigem on siin kõik Eestiga võrreldes odavam. Esimesed kaks ja pool nädalat käisime me ainult väljas söömas. Muidugi eelkõige sellepärast, et meil polnud isiklikku kööki, kuid ka kohalikud hinnad lubasid kolm korda päevas kohvikutes söömas käia. Nüüd, kus meil on oma köök, valmistame enamiku toidust kodus. Kuna meie kodu on ümbritsetud söögikohtadest, siis saame igal hetkel küpsetamisest puhata ja välja einestama minna.

See nimekiri teenustest ja asjadest, mida sulle tänaval pakutakse, on pikk. See blogi ei kannata neid kõiki siin ette lugedagi. Vahest kõige parem teenus seni on olnud massaaž. Oleme käinud mitu korda erinevates salongides. Põhimõtteliselt kohe pärast maandumist hüppasime Rasmusega jalamassaaži. Hoolimata sellest, et ma ei saanud aru, kas minu massöör on poiss või tüdruk, suutsin ma selle mõtte oma peast kustutada ja tema tööd nautida. Järgmine eksperiment oli Tai massaaž. See oli juba natuke karmim teema, mis hõlmas kogu keha. Kogu protsess toob mulle miskipärast silme ette pildi Kihnu Virve tütrest leivataigent mätsimas. Järgmisena tuli taaskord jalamassaaž. Kolmanda korra tegi värvikamaks selle ettevõtte asukoht. Paar maja edasi tegutses prostitutsiooniäri ning kui meid Senniga kusagilt maja tagumisest otsast mööda pimedaid treppe üles juhatati, tekkisid paratamatult omad kahtlused. Tegu oli siiski jalamassaažiga. Viimane sessioon oli eile, kui külastasime meie maja taga olevat khmeri massaaži ettevõtet. Khmeri massaaž meenutas enamjaolt Tai massaaži, kuid oli veel tehnilisem. Rasmus ja Senni ragistati korralikult läbi, mina aga jäin natuke suureks kohalikele naistele ja ei saanud kogeda tõelisi kondiväänamisi. Igatahes meie maja taga saab nelja dollari eest üle tunni aja korralikku massaaži ja pudeli vett. Lisaks sellele käisin enne Senni saabumist juuksuris, mis kestis maksimaalselt 15 minutit. Tulemuseks ülima täpsusega lõigatud soeng, erinevalt Nõia-Intsust jäid kõik kõrvad alles ning hind kaks dollarit. Selle puhul oli tegu väikese salongiga, kuid Kambodžas eksisteerivad ka FIE-d, kes lõikavad soenguid otse tänval lageda taeva all. Sealne hind on veel odavam.

Kui küsida, kas ma olen rahul oma esimese kuuga Kambodžas, siis ma vastan sellele kindlasti jaatavalt. Kui küsida, kas see kuningriik toimib loogiliselt, siis ma vastan sellele eitavalt. Ma võtan seda kui järjekordset seiklust ning ei muretse asjade pärast, mida ma ise muuta ei saa. Kambodža on põnev, tal on iga päev pakkuda midagi uut! Võtan tänasest kõik, mis võtta annab ja jään ootama homset päeva!

Toimetas Laura Nirgi.

Vaade rõdult

Mis? Kambodža?

2012. aasta juulis, veel Austraalia pinnal, lubasin, et blogile tuleb viimane sissekanne. Parandame vead, siit see tuleb. Kindlasti mitte viimane.

Seekord algab seiklus natuke Maarjamaale lähemal, umbkaudu 8400 kilomeetri kaugusel, Kambodžas. Kõlab uskumatult? – Ära muretse, oleme samas paadis. Tegelikult ei ole ma siin üksi. Minuga koos on hea sõber, tubli kursavend, ustav kaasvõitleja igapäevaelus, Rasmus. Poolteist nädalat pärast meie saabumist jõuab siia minu kallis tüdruksõber, minu teine pool, igast küljest nunnu ja armas, Senni.

Kogu see lugu algab ühel talvisel koolipäeval, kui me saame koolist pakkumise kandideerida vahetusüliõpilasteks. Sellele järgnes vajalike dokumentide kogumine, allkirjade hankimine. Siinpuhul kummardus kogu TTÜ TK rahvale, Rasmusele ja Kristiinale ning Urmas Tokkole ja tema tiimile Tamme Gümnaasiumist. Kandidatuur esitatud, järgnes mitu kuud ootamist, ning nagu te eelnevast jutust võite aimata, osutusime Rasmusega valituks. Seega 27. augustil asume õppima ülikoolis nimega Pannasastra University of Cambodia.

Juba Eestis olles mõistsime, et e-mailid liiguvad Kambodžas palju aeglasemalt kui meil kodus. Niisiis 15. augustil astusime lennukile, teadmata, kas meid ootab ees pidulik vastuvõtt koos kokteilide ja uhke autoga, või tassime higistena ise oma hiigelseljakotid taksosse. Lendude üle kurta ei saa, juba Estonian Airis visati söök ette, juua anti ka. Rääkimata siis Qatar Airwaysist. Marsruut oli täpselt selline: Tallinn – Kopenhaagen – Doha – Ho Chi Minh City– Phnom Penh.

16. augustil kell 15.05 maandub meie lennuk Phnom Penhi lennujaamas, õues on umbes nii +35oC, täielik tuulevaikus. Juba pärast viisakontrolli hakkame silmadega otsima, kes meid endale võiks tahta. Mitte kusagil pole näha silti kirjaga: “Welcome to Cambodia! Mr. Limberg / Mr. Vare”. Kooserdame lennujaama risti-põiki läbi, aga mitte kedagi. Selgub, et mingisugustel kahtlastel asjaoludel jääb plaan “A” ära, ei ole kokteile, ei ole limusiini. Abiks kodukootud plaan “B”. Kuna teadsin, et härrad ülikoolist võivad meid reeta, siis olin otsinud valmis mõned odavamapoolsed hotellid. Viskasime taksojuhile aadressi pihku, seljakotid pagasnikusse ja minek?! – Ei, taksojuhi raadiosaatjast kostub kohalik keel. Selgub, et ta ikka ei vii meid sinna hotelli. Parem variant oleks teise, kusjuures identse takso ja piisavalt sarnase taksojuhiga minna. Laeme oma asjad teise takso peale ümber ja saame seekord täiskäigul sukelduda Kambodža liikluskeerisesse.

Vahemärkusena veel: nimelt raadiosaatja on kambodžalase tähtis tööriist. Näide kohvikust: teie juurde saabub kelner, vööl raadiosaatja. Kui oled oma söögisoovi esitanud ning sinu kaaslane veel mõmisedes mõtleb, kasutab kelner osavalt tekkinud pausi, haarab raadiosaatja ja tulistab tellimuse kokkadele. Kõik toimib nagu kellavärk, loomulikult täna raadiosaatjale. Võibolla on see ka Eestimaal nii, mina igatahes pole näinud.

Nii. Me oleme nüüd liikluses. Kes vähegi tunneb selle kandi liikluskultuuri, siis teab, et ainsaks reegliks on reeglite olematus. Põrguks on seda vähe nimetada. Sebrad tänavatel on ilmselt kaunistusteks maha maalitud. Nüüd oleme juba iseseisvalt katsunud teid ületada, esimestel päevadel hoidsime kohalike varju, kus sabarakkudena üle teede hiilisime. Põhilisteks liiklusvahenditeks on kas rollerid või luksusmaasturid. Koolis soovitati ka esineme neist soetada. Me veel mõtleme kaks korda selle üle.

_MG_0043_MG_0113

DCIM100GOPRO

Täpselt nagu kõrvuti on rollerid ja luksusmaasturid, nii on ka kõrvuti villad ja plekkonnid. Leveleid on  ainult kaks – 1 või 10. Paratamatult on tänaval kerjus, prügihunnikus taarat korjav laps ning miiniplahvatuses jäsemed kaotanud inimene. Kurb vaesus on kõikjal, kuid sellegipoolest on inimesed rõõmsad,  keegi ei põe oma staatust (vähemalt ei näidata seda välja). Kui saabub öö, seotakse võrkkiige üks ots puu külge, teine põimitakse linnamüüriga ja heidetakse magama. Homme on uus päev.

_MG_0064_1_MG_0158_MG_0053

Selle mõne päevaga oleme kõhtu täitnud nii turul kui ka viisakamates kohvikus. Ei ole vahet, kas see supp on valmistatud kokatädi põlve otsas või korralikus konditsioneeriga köögis, söök on ikka elamus. Elamus kõige paremas mõttes. Kui aus olla, siis korralikku kööki pole me veel näinud. Söögid valmivad gaasipliitidel, millel pole Brandti logo. Pannid on koledad ja kõverad, Tefal polnud siis veel sündinudki, kui need juba oma esimest muna praadisid. Küsimus ei ole tingimustes, küsimus oskustes. Ja oma asja nad teevad väga hästi!

_MG_0019_MG_0010_MG_0035

Muidugi oleme näinud tänavatel erinevaid ollusi, mida päris esimesel nädalal veel suhu ei julge toppida. Valikus on erinevad ritsikad, maod, poolarenenud tibulooted, tarantlid ja palju muud. Turul voolavad puuviljad, mereannid , pähklid ning kõikvõimalikud maitseained üle lettide.

_MG_0058_MG_0055_MG_0065

_MG_0064_MG_0054photo 4(1)

Mehed saunas kindlasti tunnevad huvi, et mis too õlu siis ka maksab. Peaaegu pool liitrit kohalikku õlli maksab enamjaolt alla dollari. Meie muidugi leidsime koha, kus see maksab pool dollarit. Ja maitseb hea, pole midagi kurta. Üldjuhul on tegu odavate hindadega, rohkem peab raha välja käima vee ja veini eest. Mingeid järeldusi ei maksa viimasest lõigust teha, endiselt joome ka vett. Näiteks külm kohv tundub Kambodžas küllaltki populaarne olevat, natuke omapärase maitsega jook mekib ka meile. Kõvasti parem kui 35 kraadi juures kuuma kohvi lürpida.

Hoolimata sellest, et kool pole alanud, oleme sinna jõudnud juba kaks korda. Ega see koht päris Eesti kooli moodi välja ei näe, aga miks peakski. Kohtusime kohalike koordinaatoritega, kes urglikult vabandasid, et meie mõnus vastuvõtt lennujaamas ära jäi. Me ei öelnud neile, et tegime selle juba sama päeva õhtul tasa taevaliku jalamassaažiga jõeäärses salongis. Kooli kohta ma ei oska suurt midagi veel rääkida, kuue kuu pärast olen vast targem. Igatahes meie kõrval on inimesed, kes lubasid olla toeks nii heas kui halvas. Täna jõudsid Phnom Penhi meie kursusekaaslased Itaaliast. Vedasime nad välja sööma, proovisime ikka mulje jätta, et oleme siin nagu vanad kalad. Usun, et õnnestus.

photo 3

Meie peamine eesmärk hetkel on leida mõistliku hinnaga korter või villa kooli lähedal. Ma usun, et lähipäevil võib see meil isegi õnnestuda. Täna saime endale uued kohalikud telefoninumbrid. Endiselt saate minuga suhelda Skypes, kuid kui jutt on privaatsem, siis  sellisel juhul  086 518 753. Rasmus täidab kõik teie soovid numbril 086 518 794.

Ma usun, et nüüd olete natuke teadlikumad meie tegevustest. Siiani on iga päev omaette seiklus, mille kirjeldamiseks ei ole klaviatuuril õigeid klahve. Nii kaua, kuni meil reaalset kodu pole, katsume võtta asja rahulikult, käia üle päeva massaažis ja mugida kõike head ning veel paremat.

Karel ja Rasmus tervitavad teid kõiki Phnom Penhist, Okay külalistemajast.
DCIM100GOPRO

Lõpusirgel

Jaani ja Marko katamaraan on seilanud kodusadamasse ning vangilaagrist on pääsenud kiilakad ajateenijad, kuid meie oleme siiani veel kaugel. Tervitan teid talvisest Austraaliast. Katsun teid taas sündmustega kurssi viia.

Päev korallrahul

Teen otsa lahti ehk kõige eredama sündmusega. Ühel päeval mainis Scott (maja peremees), et toimub minek korallrahule. Kui maksame Senniga oma osa kütuse eest, siis võime punti hüpata. Sellist võimalust ei kuku sülle just iga päev. Muidugi läksime, mis sest, et raha saime napilt kokku Senni tipist.
Reis algas hommikul kella kolme paiku, täpselt pool tundi pärast Senni töö-öö lõppu. Sõit Mackay sadamast korallrahule kestis umbkaudselt 6 tundi. Kuna inimesed üldjuhul magavad sel kellaajal, siis pöördus kogu seltskond kajutisse ning Scotti isa jäi tüürima.

Kui silmad lahti tegime, olime väike täpp keset lõputut helesinist ookeani. Silmapiiril polnud midagi ega kedagi. Pärast hommikusööki visati õnged vette. Paraku ühtegi kala meil õngedega saada ei õnnestunud. Olin veendunud, et sõidame edasi ning proovime veel mõnes teises kohas. Ei, seda ei juhtunud, edasine sündmustik oli üllatav ning vägagi ärev.

Minu loogika kalakäimisest on see, et kui ühes kohas kala ei ole, tuleb uude kohta kõndida ning uuesti proovida. Siinne loogika on aga see, et kui kala õngeotsa ei taha tulla, tuleb kalale vee alla järgi minna. See on just täpselt see, mida ma sugugi teha ei tahtnud. Mõnekümne minuti pärast oli aga kogu laeva meeskond liibuvates kalipsodes.

Kui teised juba keset ookeani harpuunidega kalu jahtisid, pidas Scotti isa meile loengut, kuidas vee all käituda ning rahu säilitada kui mõni hai juhtub mööda ujuma.

Mina: „Haid?“
Scotti isa: „Jah, ikka, aga ära muretse, talvel on nad natuke rahulikumad.“

Olin rohkem kui veendunud, et täna saab keegi hai lõugade vahel sõita, kuid sellegipoolest pandi meile maskid pähe ning torud suhu, juba olimegi vees.
Kui pistad silmad ja kõrvad vee alla, siis avaneb sulle uus maailm. Silmad näitasid mulle kogu seda ilu ookeanivaiba all ning vesi kõrvas lülitas välja kõik helid. Tegelikult oli see küllaltki vastuoluline hetk. Kõik nähtu oli võimas ning enneolematu, kuid teadmine, et ujud ühes supis koos inimsööjatega, pani hinge värisema. Sellepärast kaduski vaikus ning kogu selle aja, mil vee all olin, kuulsin iseenda närvilist hingeldamist. Senni, kes üleüldse esimest korda snorgeldas, näis ujuvat kui vana kala. Hiljem kuulsin, et tegelikult see nii polnud.

Kui teised olid juba mitmekümne meetri kaugusel, siis meie püsisime Scotti isa kannul, küllaltki lähedal meie paadile. Harpuunidega olid vees Scott, tema isa ning Jono. Muiduujujad olime meie Senniga ning Kim (perenaine). Jonol kulus esimese saagi tabamiseks vaid mõni minut. Harpuuni terava noole otsas sõitis temaga kaasas umbes 30-kilone elumärkideta Giant Trevelly. See jäi kõige suuremaks kalaks, kuid kindlasti mitte ainukeseks.

Seletan, kuidas siis kala veest välja tuuakse. Harpuunikütid ujuvad mööda vee pinda, et märgata umbes 10-15m sügavuses ujuvaid kalu. Küttidele on külge seotud parved, mis ulbivad umbes 20 meetri kaugusel. Nöör parve ja inimese vahel peab olema piisavalt pikk, et see võimaldaks kütil sukelduda. Lastakse ainult neid kalu, mis on piisavalt suured ning mis maitsevad kõige paremini. Tabatud kala tuleb üles sikutada ning kõri läbi lõigata, et võimalikult vähe saaki piinata. Selle protseduuri käigus pilluvad aga kala arterid parajas koguses verd ookeanivette, mis meelitab kohale näljased haid. Sellepärast võiks selle operatsiooni kiiresti korda saata ning kala ruttu parvekesse asetada. Sedasi puudub haidel võimalus saagist osa saada. Kui parv saab kalu täis, tuleb paadini ujuda ja see tühjendada.
Püsisime Senniga Scotti isa kannul, hoolimata sellest, et hoovus soovis, et me teises suunas liiguksime. Pärast seda, kui vanamees oli suure osavusega tabanud juba viis kala, ilmusid välja elukad, keda me kõige vähem näha soovisime. Haid olid aru saanud, et üks kamp hulle on tulnud nende mängumaale suuremas koguses kalu veristama. Nii nad siis meie all ujusid, vahepeal üks, vahepeal kolm korraga. Pilk püsis neil seni, kuni nad mõneks ajaks vaateväljast olid lahkunud.
Scotti isa ütles, et nad on nagu koerad, kes ei taha oma konti ära anda. Eks see nii oligi, neid huvitas rohkem see, kuidas veritsev kala enda lõugade vahele saada, mitte meie. Enamjaolt see aga neil ei õnnestunud. Jono aga pidi ühele haile loovutama kogu oma suure kala ning teisest hammustati pool.

Vahepeal tulime paati, kuhu jõudes oli tunne nagu oleks sõjast tervena pääsenud. Tegime väikese lõuna ning sõitsime natuke edasi.
Uues kohas oli paadi all rohkem vett kui eelmises. Haidki tundusid uudishimulikumad kui enne. Solberdasime ringi ning tehnilised probleemid hingamistoruga viisid meid tagasi paati. Selleks hetkeks olid haid meid päris ära hirmutanud ning tagasi vetteminek polnud päris kindlasti eelisjärjekorras.
Kim ja Senni jäidki paati ning mina läksin teistega  uutele jahimaadele. Meelsamini oleksin ka ise jäänud ohutusse tsooni. Vanamees aga nõudis, et ma kindlasti kaasa tuleksin. Mis seal siis ikka, hakkasin oma ülikonda selga sikutama. Aega parajaks tehes, rääkis mees mõne mahlakama loo elust enesest teemadel sukeldumine ja haid. 40-aastat vee all on toonud talle igasuguseid seiklusi. Nagu onu Remus vestis ta ühe loo teise järel. Pajatas pikalt-laialt, kuidas keegi vajas sadu õmblusi, et keha taas ühte tükki saada või kuidas keegi oma jäseme haile pidi loovutama. Nähes meie imestunuid silmi ja ahhetamist, sai ta järjest hoogu juurde ning tootis lugusid veel rohkem ja rohkem. Loogilisema variandina tundus mulle kalipso seljastvõtmine kui selle selgapanemine, kuid tagasiteed enam polnud. Uude kohta sõites, ütles Jono, et oli näinud enne 5 meetrist tiigerhaid. Ja läks paremaks. Vesi oli tume kui öö ning setted vees võimaldasid näha kõigest mõne meetri kaugusele. Seal ma siis olin jälle oma närvilise hingeldamise, mõnemeetrise nägemisulatuse ning teadmisega, et kusagil seal all uitab 5-meetrine tiigerhai. Ütleme kohe ausalt välja, et polnud kõige mugavam olukord. Tundsin, et minu koht on rahulikult forellipoegi taga ajada mõnes Eesti põlvesügavuses ojakeses, praegu olin aga territooriumil, kelle valitsejad ma isegi unes näha ei tahtnud. Õnneks või kahjuks seal söögikalu ei ujunud ning minu rõõm oli üüratu, kui tagasi kuivale sain.
Natuke pärast seda võttis paat suuna tagasi Mackayle ning kaks suurt kastitäit kalu vajas fileerimist. Hiljem saime ka ise 5 kilo fileed oma külmikusse.
Oleme õnnelikud, et saime (elusalt koju) osa sellest, kuidas üks keskmine ookeani ääres elav Austraalia perekond enda toidulauale kala käib toomas. Nad kõik olid põlvepikkused, kui nad esimest korda üle parda visati. Samal ajal, kui mina mängisin majade vahel kulli, siis nemad suplesid keset ookeani haidega. Meile on see aga hirmuäratavalt võõras maailm. Siiski oli korallrahul snorgeldamine minu ja Senni üks meeldejäävamaid ja põnevamaid seiklusi Austraalias, mille kordumist me nii väga polegi igatsenud.

Imedemaa

Ehk mäletate veel meie esimest reisikaaslast Taurit, kellega viisid teed kokku juba Helsingi lennujaamas. Ta soovis, et reis tooks talle kohtumisi aborigeenidega, nende maailma mõistmis, mediteerimist ning vaimseid kogemusi. Kui me teda hiljem Melbournes kohtasime, oli ta just minemas nädalasele meditatsiooniseanssile, nägu pakatamas rõõmust. Tema mulle ütleski, et Austraalia on imedemaa. Siiani olin küll pidanud nii mõnegi asja üle imestama, kuid tihtilugu olid need just negatiivse varjundiga. Natuke rohkem kui kuu aega tagasi sain teada, mida ta selle all tegelikult oli mõelnud. Alustame aga algusest.

Peab tõdema, et kogu Austraalia reisi jooksul oleme käinud rohkem põhjas kui üks keskmine koger oma elutsükli jooksul. Kui Mackaysse jõudsime, olime kulutanud enamiku oma Adelaides teenitud säästudest. Linn ei näinud just kõige parem välja, inimesed ja lood siinsest elust olid hirmutavad. Ütlesin Sennile, et nagunii me siia jubedasse paika väga kauaks ei jää. Võib aga kindel olla, et kui sellised sõnad on lausutud, läheb täpselt vastupidiselt. Jah, me oleme siiani Mackays ning ei kavatse enne kojutulekut siit lahkuda.
Edasine elu läks üle kivide ja kändude. Meil polnud kindlat elukohta ega raha, et midagi paremat endale hankida. Senni kaotas oma esimese töö restoranis, Mina ja Mikk ei saanud aga õigeaegselt palka. Muresid oli ülearugi.
Esimese lootuskiirena sai Senni endale uue töö Mackay kõige viisakamas hotellibaaris, kus ta töötab siiani. Teise asjana leidsime Senniga endale korraliku elamise, kus meilt ei soovitud tagatisraha (tavaliselt on see ligi 2000 dollarit ning sel hetkel polnud vähematki märki sellisest summast meie kontodel). Saime rahulikult sisse kolida ning hakata lihtsalt regulaarselt renti maksma. Edasine oli jälle aga pisut kurvem. Töö, mille pärast me Mackaysse üldse tulime, lõppes minu ja Miku jaoks. Töö lõppes, kuid palk oli endiselt saamata. See pani meid taas raskesse olukorda. Mikul olid mõningad säästud, kuid meie elasime Senni palgast, millest piisas, et üür maksta ning tipirahast saime toitu osta. Minul läks umbes 20 päeva, et uus töö leida. Palk endisest töökohast oli siiani saamata. Mikk sattus juhutöödele, kus mõni kopikas talle ikka maksti. Lugu aga sellest, kuidas ma pärast 20 närust päeva sain endale uue töö, näitabki, miks Austraalia on imedemaa. Nüüd sellest lähemalt.

Ühel päeval läksime Senniga poodi, et oma sandikopikate eest midagi hamba alla saada. Poes käies näeme ikka, kuidas inimesed oma pea meie poole pööravad, kui kuulevad kedagi kõnelemas üht eriti arusaamatut keelt. Sedasi oli ka seekord. Ühe mehe pilk tõusis juurviljaletilt meile ning just kui natuke kissitavate silmadega katsus läbi puurida sellest, mis räägime. Ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ning ilmselt kiirustasime Senni lemmikriiulite juurde, kus asub šokolaad ja kummikommid. Varsti olime aga maksma asumas ning jõllitasime kohalikku kollast ajakirja, mille kaanel olid reas One Directoni poisid, kes iga Austraalia tüdruku kiljuma panevad. Senni küsis, milline neist mulle kõige rohkem meeldib. Järjekordne ebanormaalne vestlus. Just, kui olin välja ütlemas, milline on kõige ilusam One Directoni kutt, katkestas mind selja tagant see sama mees, keda olime varem poes kohanud. „Kas te olete eestlased?“ küsis mees inglise keeles. Edasist vestlust ma päris hästi ei mäleta, kuid ta andis mõista, et keegi tema lähedastest on eestlane. Kirjutas veel kassatšekile oma numbri ning ütles, et me kindlasti helistaks talle. Olime pisut kahtlustavad, kuid olles töötu, mõtlesin, et äkki just see telefoninumber toob mulle uue võimaluse. Mõned päevad hiljem otsustasin helistada. Kuulsin, et meid on oodatud Senniga grillõhtule. Aadressil, mis meile antud oli, vaatas vastu hiiglama suur ajale jalgu jäänud puidust maja. Asjale lisas süngust õhtune hämarus pilvise taevaga. Arglikul sammul majale lähenedes, asusime läbi mõtlema põgenemisskeemi. Enne, kui olime sellega lõpule jõudnud, kõlas maja tugipostide tagant valjul ning särtsakal häälel: „TERE!“ Nii, Eesti naine elab selle katuse all, pühkisime otsmikelt suurema hirmu.

Saime tuttavaks elukaaslaste Warreni ja Heliga, kes juba pikemat aega Mackays elavad. Veetsime toreda õhtu grill-liha süües ning maast ja ilmast rääkides. Õudsena tundunud maja muutus päris hubaseks koduks ning põgenemiseks polnud vähematki põhjust. Pärast seda õhtut oli meil kaks uut sõpra, kuid siiski null uut töökohta. Lubasime aga kontakti pidada ning mõni teinegi kord kokku saada.
Ühel päeval saingi Warrenilt teada, et ta on saanud uue töö haljastusfirmas. Suure tõenäosusega oli tal vaja kedagi, kes tema alluvuses töötaks. Registreerisin ennast tööbüroosse, läbisin paar intervjuud ning täpselt poolteist kuud tagasi hakkasime Warreniga uues elamurajoonis haljastama. Kõik sujus hästi ning kuna Miku juhutöö sai otsa, siis õnnestus ka tema endale kampa saada. Sellest ajast saadik oleme taas paarimehed ning tööülesandeid peaks jätkuma nii kauaks, kuni meil endil soovi on.

Pildid meist tööpostidel.

See on nii paljude erinevate asjade kokkusattumus. Miks me läksime just sinna poodi? Miks oli just sel samal kellaajal Warren seal? Miks me valjult üle poe eesti keeles rääkisime? Miks tal oli tuju küsida meie kodakondsuse kohta? Miks Warrenile pakuti uut tööd? Miks talle pakuti tööd, kus tal oli alluvat vaja? See lugu teeb Austraaliast imedemaa. Jah, Tauril oli õigus. Kuid mis peamine, kogu see lugu aitas meil kõigil oma elud tagasi rööpasse saada.

Käime rannas

Juhul, kui meil kolmel on kõigil vaba päeva (mida üldiselt ei juhtu) ning taevas sillerdab päike, läheme suure tõenäosusega kuhugi randa. Päevitame, peame piknikku ja järame lihtsalt kookospähkleid. Rannad siin idakaldal on päris kindlasti ilusamad kui seni. Palmid, liiv ja helesinine vesi, taamal näha veest väljatungivaid saarekesi.

Senni kinkis mulle uue GoPro kaamera. Aitäh, kallis! Siin mõned näited, milliseid uhkeid pilte saab sellega teha.

Allpool pildid Miku kaasasündinud andest.

Kojutulek

Vahepealne madalseis tõi kahtlused, kas ikka saame enne kojutulekut läbi põigata ka mõnest Aasia riigist. Tänu minu uuele töökohale (tänu Warrenile) ning Senni positsioonitõusule ei pea me enam muretsema. Nüüdseks on kõik kindlamast kindlam ning lennupiletid ostetud.
Mõne nädala pärast algab reis, mis sõidutab meid 8 erineva lennuga läbi 6 erineva riigi, millest viimane on kodumaa. Lennumaraton saab alguse Mackayst, siit lendame tagasi Brisbane-i. Brisbanest võtame rongi Gold Coastile, mis jääb meie viimaseks peatuspaigaks Austraalias. Sealt edasi viib tiivuline meid Kuala Lumpurisse ning Kuala Lumpurist Manilasse. Olles jõudnud Filipiinide pealinna, lendame edasi ühele väiksemale turistisaarele, mis kannab nime Boracay. Boracay on meie puhkuse asukoht 7 päevaks. Nüüd juba puhanuna, läheme tagasi Manilasse. Sealses suures inimmassis kavatseme läbi elada elu suurima shopingu ning juba pärast seda algab kodutee, mis vahepeatub Pekingis ning Arlandas. Umbes augusti keskel saab meid juba Tallinnas, Tartus või Põltsamaal näha silmast silma. Reisiärevus ei lase enam elada, veel viimased pingutused. Miku kodutee on küllaltki sarnane, kuid see algab mõned nädalad pärast meie lahkumist.

Lõppsõna

Usun, et see jääb Austraalias minu viimaseks sissekandeks. Oleme  jõudnud oma teekonnaga lõpule ning jäänud on ainult vormistus. Vähemalt sel korral jääb pool Austraaliat nägemata, kuid mul ei ole sellest nii väga kahju. Pigem on mul kahju, et ma pole näinud nii kaua oma perekonda, sugulasi ja sõpru. See avastamata pool Austraaliast annab põhjuse siia alati tagasi tulla ning korda saata uus seiklus, tulgu see siis kas või mitmete aastate pärast. Sellisel nukral toonil ei tohi lõpetada- juba järgmises sissekandes teeme kokkuvõtte meie ligi aastapikkusest reisist ning räägime lähemalt, kuidas Aasias elu elatakse. Varsti näeme!

Karel

Reis pärast 4000 kilomeetrit

Vaatan väikese piinlikkusega läbi kardinate, etendus peaks juba 15 minutit peal olema, kuid laval pole veel kedagi. Vabandan, et olen sissekandega venitanud või hoopistükis hiljaks jäänud. Kuna praeguseks hetkeks ei mäleta ma enam täpseid sündmusi, päevi või kohti, siis olen asendanud jutud piltidega. Nüüd aga sõidame minevikust olevikku ehk kõik algab 4000 kilomeetrit enne meie ajaarvamist. Siinkohal ka täpsustav kaart, kuidas kõik kunagi kulges.

Apostlid

Pärast Kängurusaart asusime taas teele ning sihtpunktiks sai võetud Melbourne. Teel sinna peatusime, et uudistada Apostleid, mis tehtud piltidel on vähemmassiivsed kui tegelikkuses. Looduse poolt sepistatud võimas ning kaunis vaatepilt. Samuti palju turiste, kisa-kära – me sõidame edasi.

Ocean Drive

Kui läheneda Melbourne-le läänepoolsest küljest, siis tuleb seda kindlasti teha mööda Ocean Drive-i. See on tee, kus sa tunned ennast justkui sind filmitaks uue Top Gear-i episoodi jaoks. Ja ärgem laskem ennast segada, et istud  tegelikult 95. aastal meisterdatud Camry-s. Mööda kitsast rada, kus ühelpool on kaljusein ning teiselpool laineid peksev ookean. Korraks põikad üle väikeste küngaste sisemaal, kus kahelpool teed kihutavad kõrgustesse puud ning siis oled jälle tagasi ookeani serval. Nauditav sõit, nii reisijatele kui ka juhile.

Ocean Drive-st pole aga väga palju pilte. Pärast Kängurusaarelt lahkumist hakkas kõikjal lakkamatult sadama. Seetõttu jäid meil mitmed matkarajad maktamata ning surfirannad avastamata.

Melbourne

Me jõuame Melbourne-i umbes kaks päeva pärast saarelt lahkumist. Ühtekokku veetsime seal 9 päeva. Internetist, mis Austraalias on enamasti kui aegluubis roomav tigu, leidsime endale elamise. Tegu oli lagunemisjärgus eramajaga, mille pealt omanik seljakotiinimestelt raha röövis. Mäletan, et ajutise kodu leidmine Melbourne-s kõige kergem polnud. Meil tuli leppida sellega, mis saada oli. Hind nädalaks ühele inimesele: 130 austraalia dollarit. Ja räägin teile siis juba lähemalt, millist luksust saab selle raha eest omada Melbourne-i kesklinna äärel.
Maja ülesleidmine võib tekitada raskusi, sest erinevalt teistest on see mattunud džunglisse ning jalgrada ukseni on takistatud ehitusjäätmete ning muu sodiga. Laudpõrandatel sammud kui batuudil ning kunagi pole päris kindel, kas jõuad tervena oma tuppa või mitte. Köögis, pliidi ees, asub jalatallakujuline auk, mis on teibiga lapitud. Tubades jooksevad ringi hiired. WC on väljas eraldi väikeses kuuris. Ühel või kahel päeval polnud sooja vett või ei võinud vannituba kasutada värske plaatimistöö tõttu. Tubadel puudusid lukud, rääkimata konditsioneeridest (Austraalias algab jutt alati konditsioneerist, olenemata, kas tegu on auto või majaga). Ja neid miinuseid võibki jääda lugema, kuid vaprad eestlased nagu me oleme, elasime need päevad seal hurtsikus üle. Ja oleme hullemateski kohtades voodeid omanud. Seni, kuni sul pole tutvusi või õnne, maksad kõikjal roppu raha ja vastu saad.. no suurt ei midagi.

Meie kavatsused Melbourne-s on ebaselged. Me otsime küll tööd, kuid mitte intensiivselt. Tööle me igaljuhul selles suurlinnas ei hakka. Klassiõde Kaidi on aga öelnud oma kogemuste põhjal, et Melbourne on linn, kuhu kindlasti ei saa minemata jätta ja kui seal juba olla, tuleb nii palju ringi käia kui võimalik. Selles mõttes kasutamise seda üheksat päeva küllalt ratsionaalselt. Järgmised pildid on tehtud Melbourne-i muuseumis. Melbourne muuseumi juurde kuulub ka IMAX, mis on hiigelsuur kino, mille ekraan pidavat olema suuruselt maailma kolmas. Tõsi, ekraan oli põrgulikult suur ning 3D filmid tundusid ehtsamad kui kunagi varem.

Muidugi külastasime kohalikku jetty-t, kus kohalikud snapper-eid püüdsid. Saime ka ise mõned. Tutvusime seal kahe asiaadiga, kes meile püügisaladusi jagasid.

Käisime jalutamas. Ma ei soovita kellegil Melbourne-s autoga sõita. Senistest suurlinnadest on see kõige närvilisema ja tihedama liiklusega. Liiga palju autosid, busse ja tramme. Lihtsam jalutada, ja jalutada on põnev. See linn on täis kunsti ja arhitektuuri, igasugu erinevaid põnevaid kohti. Ka inimesed seal on palju värvikamad ning omanäolisemad. Melbourne on siiani olnud ehk kõik mitte-austraalialikum linn, seda kõige paremas mõttes.

Käisime kullamuuseumis. Selle kõrval tundub isegi Eesti keskmise väikelinnamuuseumi paarisaja-aasta vanune labidakollektsioon huvitav. Melbourne-i kullamuuseum on aga koht, mille võib tulevane külastaja südamerahuga vahele jätta. Pildil aga kaks maailma kõige suuremat kullakamakat, mis mõlemad leitud Austraaliast. Tegu koopiatega.

Koht, kuhu aga kindlasti minna tasub on Melbourne Aquarium. Võimalik on näha kõiksugu elukaid. Kõige põnevamad on ehk ruumid, kus põhimõtteliselt 360 kraadi ulatuses ümber sinu moodustub hiigelsuur akvaarium. Nendes ujub kümneid liike ookeanikalu, kaasa arvatud haid ning neile truult kõikjale järgnevaid mudilasi.

Lausa kahel erineval päeval käisime kunsti hoomamas, seda kõike Victoria osariigi rahvuslikus galeriis. Katsusime pihta saada, mida mõtles Picasso kui pintsliga üle maali tõmbas ja võrdlesime Monet ning Manet, kelle tööd galeriis kõrvuti seisid.

Mõned saavad koolis näha ainult slaide tuntud teostest, teistel on aga võimalus õppida, seistes teosega silmitsi.

F. L. Wright-i ja A. Aalto nägemus toolidest.

3 päeva veetsime telkides Werribees. Ühel ööl näpistas külm, pärast seda sai tehtud otsus edasi liikuda.

Tüüpiline köök, mis on ühiseks kasutamiseks karavanparkides.

Melbourne – Sydney

Edasine reis kulgeb Sydney suunas. Taaskord pean tõdema, et ei mäleta kohti, mida külastasime. Teele jääb kümneid ja kümneid väikeseid linnasid, mis kõik on omal moel erilised.

Matk Minnamurra parki.

Natuke Ocean Drive-i enne Sydney-sse jõudmist.

Sydney

Ja nii me sõitsime ja sõitsime, kuni lõpuks jõudsime Sydney äärelinna. Elukohaks leiame karavanpargi, kus küllaltki suure raha eest saame suitsukonisid ja õllekorke täis mullaplatsi, kuhu võime telgid üles panna. Öö tuleb vihmane, õnneks jäävad telgid kuivaks. Hommikul vara pakime asjad ja kaome sellest jubedast pargist. Sydney-ga meil suuri plaane pole. Eesmärk number üks on teha tiir peale Sydney ooperimajale, ja nii ka läheb.

Pärast sammume veel võimsal Harbour Bridge-l. Nii ooperimaja kui ka sild jätavad väga sügava mulje. Ja sellega lõppebki meie Sydney – käidud.

Sydney – Gold Coast

Mul pole õrna aimugi, kus me veetsime järgmise öö. Ma tean, et see oli ühes väga ilusas ookeaniäärses karavanpargis. Jalutasime natuke rannas ning õhtul grillisime vorste. Järgmine hommik võtsime suuna Byron Bay peale.

Byron Bay on üks väike ja armas surfilinnake. Veetsime seal umbes paar tundi. Ronisime ühe tuletorniga künka otsa, tegime pilte, ronisime alla ning käisime poes.

 

Nimbin

Olin kuulnud, et Austraalias asub linn, mis olevat peaaegu legaalne kanepitarbimise koha pealt. Juhuslikult panin selle linnakese GPS-i otsima ja seal ta oligi, umbes 50km Byron Bay-st. Järgmised kilomeetrid kulgesid mööda mägedevahelisi kitsaid teid. Läbi tihedate vihmametsade, üle mitmete jõgede.
Teel sinna lugesin, mis Nimbin (koht kuhu teel olime) siis endast kujutab. Kanep on illegaalne üle kogu Austraalia, samuti ka Nimbin-is. Hoolimata sellest on see just seal väga kättesaadav ning põhiline turismimagnet. Sinna korraldatakse vahetevahel reide, korjatakse mõned grammid kokku ning elu läheb edasi. Nimbin- sotsiaalne eksperiment. Sedasi oli temast kirjutatud.
Minu jaoks oli tegu üle keskmise masendava kohaga. Ainukesed inimesed, kes normaalsete alla kvalifitseerusid, olid turistid. Kõik kohalikud aga olid mõnusalt või vähemmõnusalt pilves. Oli vihmane ilm, pisut hämar juba. Tänavatel luusisid diilerid ning baari ees maas konutasid mehed, kes end süstaldega suskisid. See eksperiment on ebaõnnestunud. Vähemalt mitmete indiviidide jaoks. Meie aga võtsime istet ühes rahulikumas kohvikus, kus sissepääsemiseks pidime läbima diileritest moodustatud värava. Jõime kohvi.

“Mees, kas LSD-d tahad?” – “Ei, aitäh.”
“Meeeeeeees, kas sa ei tahagi vikerkaaaaari nähaaaaaaa?” – “Ei, aitäh.”
“Meeees, kas sa oled kindel?- Vikerkaared on lahedaaaad!” – “Jah, kindel.”

Ja nii pakutakse kõike. Valik on suurem kui superstaari saate esimeses voorus.

Gold Coast

Teel Gold Coastile (või sõitsime me Brisbane-i?) olin avastanud, et Põltsamaa poiss Elmo Krumm pesitseb sealkandis. Pärast vestlust temaga selgub, et tal on pakkuda korterelamus 2 vaba tuba. Kuna need polnud ka kellegile teisele lubatud, saime sisse kolida. Sealne elamine oli senistest kodudest meie kõige ilusam ja mugavam pesitsuspaik. Gold Coast ise on aga suuruselt viies linn Austraalias. Hoolimata oma suurusest, jättis ta väga sümpaatse mulje. Autosõit pole närvivapustus ning pilvelõhkujate vahele on jäetud hingamisruum koos killukese rohelusega.

Me olime pidanud taluma Melbourne-i tondilossi, Sydney mullahunnikut ning üleüldse päris palju aega telkides veetnud. Ja nüüd korraga oli meil oma tuba, oma dušš ja wc, oma köök ning rõdu. See pani meid hetkeks unustama tööotsingud ning viis sujuvalt tagasi puhkuselainele. Käisime kalal, madistasime lainelauaga rannas, matkasime vihmametsas ning tantsisime paar tantsu peol.

Ei saa öelda, et me ei otsinud tööd. Saab aga öelda, et Gold Coast-ilt oli päris raske tööd leida. Kuna me lähiümbrusest tööd ei leidnud ning raha hakkas otsa saama, siis suurendasime piirkonda, kus sobiv amet meid oodata võis. Käisime ka Brisbane-s, külastasime tööbüroosid. Ükskõik palju me ka vaeva ei näinud, oli tagasiside ülimalt väike ning lootusetus hakkas võimust võtma.
Vahepeal lõppes rendileping ning me kolisime koos Elmo ja Ardyga (poiss, kes elab Elmoga koos) uude korterisse. Nüüd elasime täiesti südalinnas, ookeanivaatega korteris. Aga siiani töötud.

Olime otsustanud, et seal, kus tööd on, sinna ka läheme. Olgu see töö kas või 1000km kaugusel. Helistasime ühele kuulutusele, kus vajati töölisi kivimüüri ladumiseks Mackay-s. Võib ette kujutada, kuidas me igale järgnevale numbrile helistasime, kui eelmisele sajale oli vastatud negatiivselt. Ja võib ette kujutada, kuidas meil oli raske uskuda, kui meile öeldi: “Jah, tulge kohale. Töö juba käib. Palk on 25 dollarit tunnis. Sobib see teile?” Me ei lasknud kaks korda seda öelda, asusime teele. Ja mis sest, et Mackay asub Gold Coastilt 1050km kaugusel. Teele asusime heal juhul kella 16-st, sõitsime kogu öö ning järgmise päeva varahommikul olime kohal. Allpool aga pildid meie teisest kodust Gold Coast-il.

 

Mackay

Mackay erineb teistest Austraalia linnadest elukalliduse poolest. Ümberringsed kaevandused maksavad inimistele tohutut raha (miinimumpalk kaevanduses on 55 dollarit tunnis). Seetõttu on ka absoluutselt kõik asjad mõnevõrra kallimad kui mujal Austraalias. Siin on pea võimatu leida endale normaalne elukoht. Esimese öö veetsime karavanpargis telkides, edasised ööd aga hotellis ning backpackeris. Kuna paljud tulevad siia suure raha järele, siis on kõik majutusasutused broneeritud. Igatahes kuidagi me midagi saime. Alloleval pildil on näha minu ja Senni hotellituba. See on kohaliku baari teine korrus. Ja ei tasu mainimata jätta, et kohalikus baaris on alati pidu, alati. Kui õhtul voodis silmad sulgeda, jääb mulje, nagu oleksid ühes toas koos kogu bändi ning maani täis roppusi karjuvate austraallastega. Eriti kurvaks teeb asjaolu, et selle raha eest, mis maksime kahe päeva eest, oleksime mõlemad saanud elada nädal aega Gold Coast-i kesklinnas. Sellised on hinnad Mackay-s.

 

Töö

Juba teisel päeval Mackay-s alustasime Mikuga tööga. Meie esimeseks ülesandeks oli võrkudesse kive laduda ning nendest müür moodustada. Kaitseelement maanteele, sest vihmastel perioodidel jooksevad mudajõed koos teedega minema. Meie partneriteks olid kaks sakslast, iirlane ja inglane. See projekt kestis poolteist nädalat. Pärast seda käisime muruvaipa panemas ning istutasime erinevaid bambuseid ja palme. Kui seegi projekt oli lõpule viidud, saadeti meid 270km eemale komandeeringusse.
Komandeering asus kaevanduslinnakus, kus meile anti igale ühele eraldi karavan. Teine hea asi oli toitlustus. Saime nii palju süüa kui süda lustis. Viimane kord tundsin sellist ülekoormust kõhus Eesti jõuludel. Igatahes: mõistlikud elamistingimused, väga palju süüa ning küllalt lihtne töö. Ja pärast komandeeringut meie teeneid enam ei vajatud. Pärast  8. maid olen mina isiklikult töötu olnud.

 

Uus kodu ja uus pere

Vahepeal olime aga Senniga leidnud endale suurepärase elamise, kus pesitseme siiani. Esimest korda Austraalias elame koos austraallastega. Maja omavad (tegelikult omab pank) 25-aastane Scott ning tema 23-aastane elukaaslane Kim. Koos meiega elab siin veel Jono, kes on omanike hea sõber. Tegu on siiani meie kõige puhtama, ilusama ja suurema elamisega Austraalias. Majas on kolm magamistuba, 3 WC-d ja duši, tuba külmkappide jaoks, tuba arvutimängude jaoks, striptantsu tuba, elu- ning söögituba, köök ja tuba kingade jaoks. Striptantsu tuba on ikka korraliku läikiva postiga. Perenaine tegeleb mingisuguse spordialaga, mille põhielement on post. Ise pole veel näinud, kuid youtube-s pidavat materjali jaguma. Eraldi tuba kingade jaoks (Senni lemmik tuba) – tõsi, perenaisel on umbes 250 paari isiklikke kingi, pluss need, mis müügiks mõeldud on. Iga nädal on aga ukse taga uus pakk uute kontsalistega.

 

Mackay ja meie seal

Oleme olnud nüüd juba umbes kuu aega Mackay-s. Midagi väga põnevat siin linnas ei toimu. Tegu on ilmselt kiiresti areneva, kuid siiani natukene räämas ja masendava kohaga. Sennile igatahes räägiti tööl, et Mackay on kolmel alal Austraalia TOP 3-s : alkoholi tarbimine, narkootikumide tarbimine ning enesetapud. Tänavatel kohtab palju selliseid, kes silmade ja üleüldise välimusega annavad mõista, et ülaltoodud fakt võib tõesti tõsi olla. Meid see üldiselt ei mõjuta.
Siiani oleme käinud paaril korral rannas, kalal ning matkamas. Või oleme need kolm ühendanud. Viimane kord leidsime palmide alt kookospähkleid, mis siiani külmikus ootavad. Mikk ja sakslased olid aga enda omad juba neandertaalikombel puruks peksnud ning alla kugistanud.

Tööga on sedasi, et Senni on baaridaam ühes viisakamas hotellibaaris. Mina alustan loodetavasti järgmise nädala alguses ühes haljastusfirmas ning Mikk tegeleb hetkel tuulekastide ja vihmaveerennidega. Tööd siin linnas on, ja pidavat rohkemgi olema kui tahtjaid. Alati aga mängib rolli nädalas teenitud tundide arv ning samuti palk.  See on hetkel ehk kõige suuremaks probleemiks.

 

Matk Finch Hatton-isse. Allpool pilt nokkloomast, keda isegi mõned kohalikud näinud pole. Meie aga nägime kahte korraga.

 

Lõppsõna

Oleme suutnud elu taas stabiilseks või stabiilsemaks muuta. Olukorra muudaks veelgi paremaks kindel sissetulek. Selleni me Mackay-s veel jõudnud pole. Järgmise nädalaga oleme ehk sellegi mure seljatanud. Üleval põhjas ootavad meid korallrahu, helesinised veed ning paradiisisaared. Motivatsioonipuudust ei tohiks tekkida.

Selline see jutt tuli – natuke pealiskaudne, kuid kokkuvõtlik. Mõne minutiga sai läbitud 4000 kilomeetrit ning olimegi Mackay-s. Ootan huviga järgnevaid nädalaid ja nendega kaasnevaid sündmusi. Sissekandega tervitan Mikku, kes peab praegu ebainimlikke tingimusi taluma kohalikus backpacker-is ning Sennit, kes peab praegu baaris jootma ebainimlikke austraallasi.

Karel

 

 

Advertisements