Nädala aja eest jõudsime Taist tagasi Kambodžasse. Pildid on vaadatud, haavad lakutud ja reis seeditud. Paras aeg need 15 päeva sõnadesse panna.
Detsember oli küllaltki koolivaba kuu (mitte, et eelmised oleksid loengutest pungil olnud). Me seadsime end Senniga säästurežiimile, et suurem osa kuueelarvest kuluks naaberriigis Tais. See aga tähendas, et enne reisi lülitasime end elust välja ning tegutsesime väga sirgjooneliselt. Rohkem nagu ärkan-söön-treenin-söön-magan rütmis. Päevad olid rutiinsed, etteaimatavad ning möödusid aeglaselt. Veel eelviimasel päeval enne äraminekut tegime kõrvalepõike ja käisime traditsioonilises sushibufees mugimas. Tuleb tunnistada, et rutiin oli parem, sest see rahakulutamine väljas söömise peale lõpetas peaaegu meie Tai reisi enne selle algust.
Sama päeva õhtul oli maru hea olla, kõht oli täis mereande ja kolmekümne erineva täidisega sushibatoone. Järgmise päeva hommik oli aga katastroofile lähedal. Minu kõhupiirkonna süsteem tunnistas riket. Rike oli niivõrd tõsine, et suurema osa sellest päevast veetsin tualetis ning iga krevett, krabi või sushipadrun, mille peale mõtlesin, tekitas kõrgetasemelist iiveldust. Kuidagi elasin selle päeva üle ja magama minnes palusin kõrgematelt jõududelt andeks kõik oma 2014. aasta patud ja jäin pöidlad pihus ootama järgmist päeva, et see tuleks natukenegi rõõmsam kui eelmine. Juba ärgates sain aru, et õhtul manustatud ravimid pole rikkega toime tulnud ning show jätkub. Külm higi otsa ees, kujutasin ette, kuidas täna õhtul saab ühest eestlasest järgmine ööbussi legend. Lõunaks oli seis sama, errorist oli saamas fatal error. Kui ma olin aru saanud, et Eestist kaasavõetud ravimid selle haiguseanakondaga hakkama ei saa, siis kontakteerusin oma arstitudengist võistkonnakaaslasega. Pärastlõunal oli ta oma rolleriga maja ees, kerge irve näol ning käes kilekotike värviliste tablettidega. Ma teadsin, et kui need kapslid mind korda ei tee, jääb meie reis Taisse ära või mul tuleb läbi aegade ebamugavaim 14-tunniline bussisõit kartulipõllusarnasel maanteel.
Ma ei tea, mis imeasju ma sisse sõin, kuid kella kolmeks oli olukord juba stabiilne. Samal kellaajal võtsin sisse teise doosi, nii nagu sõber käskis, ning õhtuks polnud haiguseanakondast midagi järel. Rike oli kõrvaldatud. Veel enne bussile minekut helistas mu ravitseja ning küsis, kas ma saan ikka hakkama või peab ta mulle bussijaama paki täiskasvanute mähkmeid tooma. Nali naljaks, aga see poiss päästis mu Tai reisi. Veel enne reisi algust mõtlesin, et pärast sellist kahepäevast võitlust toidumürgitusega enam asjad hullemaks minna ei saa. Ei saa? See aga oli alles nohu võrreldes nende muredega, millest meil veel aimu ei olnud.
Niisiis 21. detsembril ootas meid peatuses meie kõigi vana tuttav ja lemmik ööbuss. Tegelikult ootasime meie teda. Me teadsime, et sõit tuleb pikk ja palju enam kui lihtsalt ebamugav. Ometi ei võimaldanud meie eelarve Phnom Penhist otse lennukiga Bangkokki sõita. Midagi muud ei jäänud üle. Seekord peale selle, et bussijuht paaril korral rooli taga magama jäi, midagi erilist ei juhtunudki. Enne kui buss sihi kraavi suunas võttis, suutis ta siiski üles ärgata. 22. detsembri hommikuks olime juba tuttavas linnas Poipetis, kus toimus piiriületus ning suur liinibuss vahetati väikeste mikrobusside vastu ümber. Pärast 14 tundi Phnom Penhist sõitma hakkamist jõudsime suurde ja võimsasse Bangkokki.
Meie reisikava Senniga oli enamjaolt paigas. Teadsime, kuhu läheme, kus ööbime ja mida vaatame. Kuid see ei tähenda, et meil väga palju eeltööd oleks Tai kohta tehtud olnud. Kambodžas elades ei oota sa naaberriikidest väga palju enamat, mis on muidugi täiesti vale käitumine. Ma ei oodanud, et kui me Kambodža-Tai piirist üle astume, siis tekivad kõnniteed, prügikastid, kus prügi on nende sees, mitte kõrval, neljarealised aukudeta maanteed, massiivsed viaduktid, metrood, rongid, korrapärane liiklus, turvalisus, puhtus ja süsteemi toimivus. Ma olin ära unustanud ja lootuse kaotanud, et on riike, kus asjad liiguvad õiges suunas ja proportsioonid on paigas. Anna andeks Tai, et ma sulle liiga tegin. Kui me nüüd lõpuni ausad oleme, siis võib väita, et Tai on Kambodžast ees nagu Norra astmahaiged suusatajad teistest finišisirgel. Drastiline vahe, mis ei ilmne sugugi ainult Kambodžaga võrreldes.
Kui me oma hämmingu maha olime jahutanud ja Bangkok meie pea täielikult sassi ajanud, võtsime esimese ettejuhtuva takso ning sõitsime lennujaama, kus meid ootas lennuk marsruudil Bangkok-Chiang Mai. Lennujaama jõudsime aga ootamatult neli tundi enne õhkutõusmist. Ummikud, millega arvestasime, puudusid ning kiirteede olemasolu võimaldas taksojuhil kolmkümne kilomeetrise tunnikiiruse asemel sõita saja kahekümnega.
Don Mueangi lennujaam millegi väga imelisega silma ei torganud. Meie väsimusaste oli küllalt kõrge, sest ööbuss meile ööund ei võimaldanud. Aeg venis ja silmalaud vajusid. Lõpuks oli kell nii palju, et andsime pagasi ära, manööverdasime end läbi turvaväravate ning jäime väravas number 42 oma lendu ootama. Väikesest seljakotist välja väike tekk, seljakott ise tooli kõrvale, fotokott tooli alla, tekk üle meie ja järjekordsed poolteist tundi istumist ning telefoni viimase akuprotsendi hävitamist. Enne kui me magama oleks jäänud, hõikas tädi läbi mikrofoni, et nad on valmis meid peale laadima. Võtsime oma kompsud ning looklesime läbi tunneli lennukile. Värin oli sees ning tiivuline tiirutas hoovõtu raja suunas. Ma ei ole enam kindel, mis mõtted mul sel hetkel pähe tulid või mis kanaleid pidi seosed tekkisid, kuid kui lennuk mitusada kilomeetrit tunnis mööda kiirendusrada vihises, tuli mulle meelde üks väga oluline detail, mis oli tõesti natuke hullem kui üleelatud kõhulahtisuse ja toidumürgituse kombo. Mu süda lõi nii kiiresti ja kõvasti, et seda oli ilmselt särgi alt näha. Väriseval häälel ütlesin Sennile: „Me unustasime fotoka lennujaama!“ Ja lennuk tõusis.
Muidugi jätsin ma fotokoti koos kaamera, objektiivide, rahakoti, krediitkaartide ja korterivõtmega ebamugava tooli alla väravasse number 42. Enese läbisõimamine antud hetkel abi ei toonud. Varakaotus ajas Sennil südame pahaks, niiet tema tegeles juba paberkoti otsimisega. Nii kui lennuk oli stabiilses asendis, kutsusime stjuardessi enda juurde ning rääkisime oma lollusest pakatava teo ära. Stjuardess sellest väga suurt numbrit ei teinud, ilmselt me polnud esimesed omataolised. Ta võttis kohe ühendust Don Mueangi lennujaamaga ning tagasi tulles oli ta kaasa võtnud head uudised: „Ärge muretsege, kott on leitud ning me saadame selle järgmise või homse lennuga Chiang Maisse.“ Umbes lennukisuurune kivi veeres südamelt ning probleem näis olevat lahendatud.
Chiang Mai lennujaamas oldi juba teadlikud, et paar hajameelset on pardal ning esimest korda elus võeti mind lennujaamas vastu paberiga, millele oli kirjutatud „Limberg.“ Proua andis meile telefoninumbri, kuhu helistades pidime kinnitama fotokoti sisu ning kokku leppima kättesaamise. Mündid masinasse ning helistasime Bangkokki. Vastus sellele, et kas fotokott on nende käes, oli väga ebamäärane. Lahendus jäi leidmata ning lennukisuurune kivikamakas oli tagasi veeremas oma vanasse kohta. Chiang Mai lennujaamas suundusin järgmisena Thai Lion Airi kontorisse, mis oli täis abivalmeid inimesi, kuid kel polnud õrna aimugi mingist kaamerast või selle kotist. Asja tegi keerulisemaks õhtutund, mistõttu paljud töötajad Bangkokis olid juba koju läinud. Viimane vastus, mille kontorist sain, oli see, et keegi pole mingit kotti leidnud ning targem on homme uuesti helistada. Kõik oli tagasi alguses. Hakkasime arvama, et stjuardess süstis meile valelikku lootust, et me lennukis liiga ärevad ei oleks. Me ei osanud enam midagi öeda ega mõelda. Ainuke asi, mis hästi oli, oli see, et kõik vahetatud Tai bahtid olid seljakotis, mitte eikusagil asuvas rahakotis. Seega saime siiski maksta takso eest ning hotelli jõudes ka sealse arve tasuda. Samas teadsime, et meil pole piisavalt sularaha, et reisi lõpuni vastu pidada ning Chiang Mais polnud meil kedagi, kelle kontole raha kanda. Olime silmitsi olukorraga, kus reisi lõpp võis hoolimata toidumürgituse seljatamisest siiski natuke varem saabuda.
Kätte oli jõudnud 23. detsember ning meie ainsaks jõulukingi sooviks sel aastal oli oma kott kätte saada. Pärast hommikusööki helistasin läbi kõik võimalikud kohad, kus meie vara olla võis. Viimaks hakkasid paistma esimesed lootuskiired ning Chiang Mai lennujaamast öeldi meile, et kott on leitud, asub Chiang Mais ning võime lennujaama kas või kohe järele tulla. Pärast kõike seda tundus, et jõuluimed on siiski olemas ning asjad hakkavad taas rööpasse loksuma. Ei läinud kaua, kui me tuk-tukiga kohale kihutasime. Koputasin, tutvustasin end ning astusin kontorisse. Otseloomulikult oli selleks hetkeks kõigile teada, kes ma olen. Mu silmad tegid kontoris tiire ja otsisid midagi tuttavat. Samal ajal osutas üks töötajatest sõrmega maas lebavale seljakotile ja küsis: „Et siis see on teie kott, jah?“ Ma tundsin, kuidas mu aju otsis väljalülitus nuppu, kuidas juuksekarvad ükshaaval koos juurtega välja hüppasid ja kõht blendrina tööle hakkas. Tahtsin karjuda „Eiiiiiiiiiii,“ nagu siis, kui Shrekilt Fiona rööviti. Õnneks oli kontoris üks noormees, kes rahustas mu kiiresti maha, öeldes, et üks fotokott on järgmise lennuga tulekul. Mul ei olnud enam usku, kuid mul ei jäänud ka midagi muud üle kui loota, et viimane õlekõrs toob võidu. Paari tunni pärast olime tagasi lennujaamas ning seekord oli peas ainult üks mõte: „Kas nüüd või mitte kunagi.“ Kui üks Thai Lion Airi proua mulle kontorist kotti otsima läks ning ta pärast ka päris minu enda kotiga tagasi saabus, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Tahtsin ta pooleks kallistada, kuid see oleks olnud kohatu. See-eest ütlesin vähemalt üheksa korda aitäh ja kiitsin teda taevani. Meie vara oli tagasi meie valduses. Reis võis lõpuks alata. Te kõik hoidsite praegu pöidlaid pihus, et ma jumala eest ei ütleks välja seda reinuvaderi kavaluse ja mürkmaona salvavat lauset, kuid ma siiski tegin seda. „Enam hullemaks minna ei saa! Lihtsalt ei saa!“ ütlesin ma Sennile pärast kaamera ja muu vara tagastust. Tõepoolest, hullemaks enam ei läinud, kuid see polnud siiski veel kõik.
Loo moraal on see, et isegi, kui sa oled paar nädalat oma reisi kokku klopsinud, kuid sa pole siiski täiesti kindel, kas reis toob endaga kaasa põnevaid hetki ja ärevaid momente, siis jumala eest, muidugi jäta ligi paarituhande euro väärtuses asju lennujaama maha ja vaata, millise pöörde su reis võtab. Kindlasti soovitan neile, kes kahtlevad oma reisiplaani kuulikindluses.
Esimese asjane panime paika, et meie Tai reis tuleb keskmise eestlase omast erinev. Ei mingeid palme, sooja rannaliiva ega rummiojasid. Chiang Mai valisime oma sihtkohaks tänu soovitusele, mille saime oma Austraalia tuttavatelt. Kaunis linn mägises piirkonnas, kus elab üle kahe miljoni inimese, kuid keda tundub linnas olevat palju vähem. Tulles Kambodžast, võrdlen ma paratamatult kõike ja kõiki sellega. Kui külastatavas riigis on kõnniteed ja puhtus, on ta juba siis minu silmis paremal kohal. Chiang Mais sai jalutada, ilma, et oleks palju segavaid faktoreid. Seal on olemas huvitav arhitektuur ning muuseumid. Ma ei ütleks, et Chiang Mais oli midagi väga müstilist või enneolematut. Seal oli kõike parajalt. Seal oli tuk-tuki-mehi, kuid nad polnud agressiivselt pealetükkivad, seal sai tänavalt süüa, aga see polnud nii räpane, et sa seda suhu ei pelgaks panna. Seal julges öösiti hotelli kõndida ning murulapi peale istuda. Tegelikult on enamik neist tunnusjoontest nii lihtsad ja enesele mõistetavad, kuid samuti just see, millest olen Kambodžas olles puudust tundnud. Kusjuures Chiang Mais on väga nauditav kliima. Hommikud olid karged ning palavus ei ajanud ülesse. Päeval sai jalutada, ilma et sa iga tunni tagant T-särki peaksid vahetama, kuid siiski oli parajalt soe. Õhtud olid killukese võrra jahedamad kui päev, kuid sellegipoolest sai lühikeste riietega kenasti hakkama.


Hoolimata sellest, et Phnom Penhis tegime mahuka Exceli faili, mille pealkirjaks oli „Tai reisiplaan,“ unustasime selle meilile saata ning arvutid jätsime meelega Kambodžasse. Seega tuli mälusoppides sobrada ja meenutada, mis meil igaks päevaks välja mõeldud oli. Üks asi oli aga kindel, 24. detsember oli matkapäev. Matkapäeva tarbeks rentisime hotellist rolleri, millega pidime sõitma 60 kilomeetrit Doi Inthanoni rahvusparki, kus oli ettenähtud matk umbes 2500 meetri kõrgusel üle mere pinna. Tõepoolest, rahvusparki oligi 60 kilomeetrit, kuid mäejalamilt üles oli veel sama palju sõita. Vaene roller andis endast viimast, vahepeal kahtlast vingu väljutades. Vahel oli tõus nii järsk, et ei jäänud palju puudu, et roller oleks tagasisuunas veerema hakanud. Õnneks oli Senni nõus mõned järsemad nurgad jalgsi läbima, seega sain jörisedes üles liikuda. Sel hetkel, kui tundus, et piinatud Yamaha paneb oma pillid kotti, jõudsime parklasse ning lasime suksul puhata. Vahepeal oli temperatuur langenud alla kümne kraadi ning kõik soojad riided olid kõvasti abiks.

Matk ei saanud toimuda ilma giidita. Reegel sunnib raha välja käima ja endale giidi kaasa ostma, mis sest, et ta ei pruugi rääkida sõnagi inglise keelt. Sattusime alguspunkti samal ajal koos Tai tüdrukutega ning otsustasime giiditasu grupi peale tükeldada. Matka esimesed meetrid möödusid džunglis, kus tee lookles üles-alla üle peente jõenirede. Pärast seda aga jõudsime aasale, kus silmad said tunnistada võimast vaadet. Meie ees oli maaliline loodus, mida ilus ilm meil nautida võimaldas. Tänu sellele, et me oma füüsilise vormi olime Phnom Penhis uhkeks viimistlenud, oli matk küllaltki kergesti läbitav. Samal ajal lühikest kasvu tailannad ohkisid iga puu najal. See jõulumatk kirjutati alatiseks ajju, mitte ainult imepärase looduse pärast. Päris omapärane kogemus on ka 250 kilomeetrit rolleri seljas sõita, samal ajal kui läätsed kuivavad silmamunade külge ning džiibid sada kilomeetrit tunnis mööda vihisevad. Lisaks oli rolleri teekond mäkke nii vaevaline, et ta otsustas kogu kütuse ära juua, jättes ainult väikese tilga paagi põhja. Mäest allatulekuks vältisin ma gaasi andmist ning pigem liuglesime mööda käänulist teed alla, kuni saabus küla. Külamooridelt uurisin bensiinijaama kohta, mispeale sain vastuseks, et peame veel edasi liikuma vähemalt viisteist kilomeetrit enne, kui tuleb tankla. Paagi põhi peegeldas juba vastu ning viieteistkümne kilomeetri kaugusele oleksime jõudnud ainult rollerit lükates. Sõitsime sada meetrit edasi, kus nägin külamehi õlli kummutamas. Nemad olid optimistlikumad, öeldes, et tankla on juba praeguses külas olemas, tuleb vaid viissada meetrit edasi sõita. Yamaha imes välja veel viimse tilga ning mootor käivitus. Nii, kui olime mäest üles sõitnud ning kõigest viiskümmend meetrit läbinud, paistis meile vastu maja, mille seest ulatus välja kolm erinevat voolikut. Me olime päral! Paak täis ja Chiang Mai poole teele. Meestest möödudes vibutasin veel pöialt, andes mõista, kui head sellid nad on.

Chiang Maisse jõudes olime rohkem kui väsinud. Aga pole jõululaupäeva ilma jõulupraeta. Sel aastal olid selleks jumalikud Tai kokkade meisterdatud karritoidud. Üleüldse on Tai köök ülimalt maitsev ning ainult harva sattusime mõne tõelise käki otsa.

Päev pärast jõule sain ma kätte oma teise jõulukingi, kui arvata, et kaamera tagastus oli esimene. Lõunal pidi Saksamaalt pärit Reiner meid auto peale võtma ning kalale viima. Reiner oli kohal juba viis minutit varem. Seekord oli kindla peale minek. Polnud küsimust, kas õhurõhk on paras või sööt õige. Kalaturismiga tegelev Reiner oli garanteerinud, et täna tuleb konksu otsa minimaalselt viie kilone kala. Sakslane oli sõnapidaja mees, sest juba esimene elukas, mille pärast kümmet minutit väsitamist kaldale sikutasin, oli vähemalt 25-kilone. Kalapüügiõigus oli ainult minul, kuid kohalik giid oli nii lahke mees, et lubas ka Sennil paar koletist välja sikutada. Kahe peale kokku püüdsime seitse kala, millest suurim oli umbes 45-kilone Mekongi säga. Kogu trikk seisneb selles, et tegu on püüa-ja-lase-tagasi järvega, kus kalad kasvavad kiiresti ning hea toitumise tõttu väga suurteks. Selles järves on kalu umbes sama palju kui vett, mis tähendab, et alati on mõni näljane, kes su sööta himustab. Kusjuures söödaks kasutati šokolaadi- ning moosikoogist valmistatud kuule. Igatahes oli tegu ühe vägeva jõulukingi ning kolm tundi kestva treeninguga, sest ükski neist kaladest polnud vabatahtlikult nõus kaldale tulema.

Järgmise päeva veetsime taaskord matkates, seekord natuke madalamatel kõrgustel ning lähemal Chiang Maile. Tegime paaritunnise matka džunglis ning käisime koskesid uudistamas. Loodus ümber Chiang Mai on kõikjal ilus ning võimas. Suurepärane päev värskes õhus. Kõik hetked, mil me matkamas või kalal ei olnud, veetsime linna peal templeid külastades ning ringi kolades. Chiang Maist jäi meile ilus mälestus, mis algas peadpööritava seiklusega ning lõppes tervisliku puhkuse ja rahuliku turismiga.

27. detsembril lendasime tagasi Bangkokki, kusjuures seekord kontrollisime oma kodinad enne lennuki õhkutõusmist üle. Kohale jõudes oli pime, kuid seekord teadsime, millega ja kuhu suunduma peame. Viskasime oma kompsud hotelli ja läksime linna peale õhtusööki otsima. Kuna hindud, kes meie teele jäid, olid liiga pealetükkivad, siis lõime plaksuga menüüd kokku ning loobusime India toidust. Kõndisime edasi, tuul tõusis ning vihma hakkas tibutama. Tekkisid esimesed mõtted, et oleks pidanud vist tõmmud mehed ära kannatama ja seal sööma. Ühel hetkel oli ilm kardinaalselt muutunud, tibutamisest sai padukas ja äike paukus. Meie kükitasime suvalises kohas suvalise räästa all. Lõpuks jooksime ühe tuk-tuki juurde ning palusime juhil meid viia kuhugi, kust Tai sööki pakutakse. Sennist peajagu lühem mees oli väga enesekindel, öeldes meile, et ta teab täpselt ühte kohta, mis meile meeldida võiks. Sõitsime paarsada meetrit, egime U-pöörde ning peatusime 50 meetrit kaugemal sellest kohast, kus sõidukisse astusime. Muidugi oli see turistilõks. Tegu oli uhke restoraniga ning menüüd lahti lüües nägime, et esimene praad maksis umbes sama palju kui meie reisi viie päeva eelarve. Sulgesime menüü ning vibutasime tuk-tuki-mehele, andes mõista, et ta võiks nüüd oma parsaga ette sõita. Seekord tegime talle olukorra natuke selgemaks, lisades Tai toidu kõrvale sõna „odav“. Vennike tegi näoilme, mille järgi võis aimata, et lõpuks on ta asjast aru saanud ning võttis suuna järgmisele söögikohale. Samal ajal vihma kallas ning see jõudis ka tuk-tuki tagaistmele. Kolm minutit sõitu ja me olime uue restorani ees. Juba nimest võis välja lugeda selle koha kalliduse, tegu oli mereandide restoraniga. Taas olid meie ees praed, mis maksid sama palju kui me Chiang Mais viie päeva peale kahe inimese kohta kulutasime. Koos hotelli arvega. Hoolimata sellest, et teenindajad tassisid juba nuge ja kahvleid, tegime ka sealt kiiresti vehkat. Restoranist järgmine asutus oli Inglise stiilis baar, kus pakuti ka odavamaid toite. Otsustasime, et rohkem me edasi ei rända ning einestame seal. Hotelli jõudmine oli taaskord väljakutse, sest vahepeal lõppenud sadu oli taas oma kraanid lahti keeranud. Seiklesime kottpimedas üle raudteede ja slummide vahel, kuni jõudsime lõpuks pärale. Mitte miski ei tahtnud sel reisil kergesti tulla.

Kuna tegu oli nädalavahetusega, siis teadsime, et 28. detsembril on meil turupäev. Chatuchak market, mida peetakse maailma suurimaks välituruks, toimub ainult laupäeviti ja pühapäeviti. 8000 poekese ja söögikohaga turg pakub igale maitsele midagi. Tatsasime seal umbes nii palju, et päeva lõpuks polnud enam kindel, kas meie jalad on lihast-luust või puidust. Muidugi mõjutas turulkäik ka rahakotti ning reisipagasi kaalu. Chatuchak market on ostuhullude paradiis, kus uued ja kvaliteetsed rõivad maksavad vähem kui pahn kaltsukates. Mis poodlemist puudutab, siis kogu Bangkok on seda täis. Sinnareisija võib vabalt minna pooltühja kohvriga, et lahkudes see poest ostetud kraamiga täis toppida. Ei olnud harv juhus, kui nägin inimesi ostmas endale lisakohvreid, et ostetu riigist minema viia.

Mida päev edasi, seda nõrgemaks keha muutus. Aasta viimastel päevadel sain endale uuteks sõpradeks palaviku, köha ja nohu. Haigus rikkus vähemalt pooled Bangkokis veedetud päevadest. Vahepeal jõudsid ka pealinna Kristiina ja Rasmus, kes naasesid Lõuna-Taist. Nüüd oli mul kolm ravitsejat, kes mind aastavahetuseks tablettide, salvide ja võlusõnadega üles putitada soovisid. Tõepoolest, saluudi ajaks sain jalad alla. Enne seda aga sõime neljakesi Tai toidu pärleid, et mitte tühja kõhuga uude aastasse minna. Aastavahetuse võtsime vastu kesklinnas asuval väljakul, mis pidavat olema maailma suuruselt kaheksas vana aasta viimaste sekundite lugemispaik. Nii palju kui oli rahvast, oli ka rakette. Ilutulestik oli küll võimas, kuid kestis lühikest aega. Pärast seda tiirutasime veel linnas ringi ning samal ajal, kui teised siidrit mekkisid, lürpisin mina ingveriteed. Selline oligi 2014. aasta ärasaatmine.

Uue aasta esimesed päevad võitlesin mina haiguse viimaste nähtudega ning Senni valiti järgmiseks viirusekandjaks. Seega oli meie Bangkok küllaltki vaevaline, kuna enamikke kohti külastasime kerges palavikus segatuna peapöörituste ja jooksva ninaga.

Hoolimata kolmest suurest komistuskivist jättis Tai unustamatu mulje. See reis oli suurepärane viis jõulude ja aastavahetuse veetmiseks, millest ainult parem saab olla nende päevade nautimine kodus. Kuigi käes on juba jaanuari 15. päev, siis sellegipoolest kõigile kõige paremad soovid uueks aastaks. Uueks aastaks on meil kaks sihtkohta, kuhu kindlasti jõuda tahame. Esimeseks valikuks oleme planeerinud soojamaareisi Vietnami ning vähem kui kuu aja pärast kavatseme leppida miinuskraadidega ning nautida Eestimaa talve. Nägemiseni!
Toimetas Laura Nirgi
