Killuke Vietnamist

Mine käi Aasias ja sul on, millest rääkida. Mina räägin ka veel mõne loo. Nagu öeldud, oli reisikava järgmiseks punktiks Vietnam.

_MG_0034

Üks asi, mida ma pärast viite või enamat kuud Aasias avastasin, oli reisikire kustumine. Ega see ära ei kao, lihtsalt lülitub mõneks ajaks välja. See esimene kord, kui sa mõnelt Aasia lennuväljalt õue astud, on kirjeldamatu emotsioon. Suunurgad käivad üles-alla, suutmata otsustada, kas oled õnnelik või hirmunud. Ärevus- seda ei tasu mainidagi, see on otseloomulikult hinges ja väriseb üle kogu keha. Kui see kestab aga mitu kuud, muretsed, higistad, oled õnnelik, hirmunud, siis ühel hetkel see ikkagi leevendub ning sa harjud oma uue keskkonnaga. Just sellepärast oli täiesti tavaline tunne Kambodža-Vietnami piiri ületada. Enam ei olnud hinges seda õiget ärevust ja seiklushimu, mis Eestist tulles kindlasti olemas on. Nagunii jäi suurem osa sellest riigist nägemata, kuid järgmisel korral tuleb sinna kindlasti puhta lehena minna.

_MG_0149_1

Neile, kes vähegi muretsesid meie tervise pärast, võib kohe alguses ära öelda, et Vietnam oli üle väga pika aja esimene koht, kus me kumbki Senniga haiged ei olnud. Me ise olime iga päev selleks valmis, aga no tee, mis sa teed, haigeks me ei jäänudki. Vahepeal sain isegi Siem Reapi haiglakulud kindlustuselt tagasi, seega raviprotseduuride raha oli täiesti olemas. Kuigi see lõi meie reisiplaani nüüd natuke sassi, ei olnud see kõige suurem kaotus ning saime rohkem turismiga tegeleda.

_MG_0124 _MG_0156 _MG_0123 _MG_0105

Kambodža-Vietnami piiri ületades ei olnud väga palju märke, mis oleksid näidanud, et me nüüd teises riigis oleksime olnud. Võibolla muutusid majaesised natuke puhtamaks, kuid kõik oli suhteliselt nagu Valgast Valka minna. Vietnamisse sõitsime seekord bussifirmaga Mekong Express, mis oli Virakiga võrreldes nagu öö ja päev. Lisaks sellele, et sõidu alguses meile saiakesi ja vett jagati, pani bussisaatja DVD-mängijasse plaadi, mis isegi USA kinodesse ei tahtnud jõuda. Niiviisi saimegi rahulikult saia mugida ja kõmulist „Intervjuud“ vaadata. Uskumatul kombel oli sel nii ingliskeelne audio kui ka ingliskeelsed subtiitrid. Jõudes õhtupoolikul, kusjuures täiesti graafiku järgi, Vietnami, sõitsid meile vastu kümned, kui mitte sajad kastiautod. Need olid täistopitud tehasetöölisi, kes ka meie kaubanduskeskuste riiete eest hoolt kannavad. Seda nägi ka Kambodžas, kuid mitte nii massiliselt. Kui me Saigoni jõudsime, oli juba pimedaks läinud, kuid kuna meie eeltöö oli piisavalt hea, siis teadsime, et hotell asub suhteliselt lähedal, seega keskmiselt häirivatele taksojuhtidele vangutasime pead. Tegelikult kulus meil omajagu aega, et hotell üles leida, kuna see oli asutatud ühte pimedasse tupikusse. Vähemalt kümnel inimesel polnud õrna aimugi, kuhu me minna soovime, kuid õnneks oskas meid aidata üks lahke apteeker. Pärale jõudes pakkisime end lahti ning jalutasime ühele lärmakale tänavale sööma.

_MG_0041

Järgmised kolm päeva tuiasime mööda Saigoni ringi ning igast päevast reserveerisime mõne tunni vaatamisväärsustega tutvumiseks või muuseumides käimiseks. Nii see läkski, esimesel päeval moodsa kunsti muuseum, teisel päeval Vietnami sõja muuseum ning kolmandal Notre Dame kirik ning mõned (minu jaoks) vähemtähtsamad paigad. Muuseumikirg Kambodžas olles kindlasti ei kustu, vaid saab aina hoogu juurde. Peamine põhjus on see, et Kambodžas ei leidu väga palju muuseume. Kui tahta näha kohalikku kunsti, kultuuri ja muid väljapanekuid, siis on see praktiliselt võimatu. Sellepärast saigi nii Tais kui ka Vietnamis keskmisest rohkem muuseumides käidud.

_MG_0004_MG_0163_MG_0166

Saigonis on sagimist võibolla isegi rohkem kui Phnom Penhis. Ainult selle vahega, et see on organiseeritud sagimine.  Kui Kambodžas tuiavad inimesed ringi, arvestades ainult enda välja mõeldud reegleid, siis Vietnamis järgiti seadusi, mille on riik kehtestanud. Sellegipoolest ei olnud seal jalakäijal lihtne, sest sõiduteed ületades ei saanud kindel olla, kas teisele poole teed ka välja jõuad. Saigonis pole tuk-tukke, pole ka neid, kes sulle nii väga midagi müüa üritaks, seega üldine tüütamine jääb õnneks ära. Ülejäänud aja Saigonis, teise nimega Ho Chi Minhis, käisime turgudel ning igal õhtul proovisime midagi uut mõnes seni avastamata kohas süüa. Turgudelt leiab riidekraami, mida leiab ka meie poodidest, kuid mis on mingil põhjusel tehasest välja pudenenud. Hinnad on sellised, et kui sa Vietnamist tulles Sportlandi peaksid juhtuma, siis võta kindlasti iivelduse tõttu kilekott kaasa. Just täpselt nii vähe need asjad seal maksavadki. Nii sai end riietatud moodsatesse trenniriietesse, millest lähiajal puudust ei tohiks tulla. Muidugi leidub seal ka kõike muud, arvestada tuleb ainult oma kohvri suurusega.

_MG_0067 _MG_0050_MG_0119 _MG_0063

Pärast seda, kui olime Saigonis oma asjadega valmis saanud, viis takso meid lennujaama. 55 minuti pärast, võibolla isegi vähem, olime Vietnami saarel nimega Phu Quoc. Lennuilm näis minusugusele tavareisijale küllaltki halb ja ähmane. Pärast 20 minutit jäi mulje, et maandume ookeani ning ülejäänud kilomeetrid peame ujudes läbima. Kuid mõne hetke pärast ilmus siiski maapind ning õhtu hämaruses olime saarele jõudnud.

_MG_0090_1 _MG_0042

Phu Quoc, mis varem kuulus Kambodžale, on natuke suurem kui pool Hiiumaad. Kuna see asub küllaltki lähedal neile piirkondadele, kus me Kambodžas suvitamas käisime, olid ka meie ootused küllaltki sarnased. Samuti sai tehtud natuke eeltööd, et valida välja Lõuna-Vietnami parim suvituspaik. Ilmselt jätab meie ettevalmistusoskus siiani soovida, sest meie jaoks oli Phu Quoc paras pettumus. Kui Sihanoukvilles või Koh Rongil on enamik asutusi suunatud keskklassile või noortele seljakotiränduritele, siis kogu Phu Quoc ootab pigem suurema rahakotiga Vene turiste. Kogu saart hõlmavad massiivsed arendustööd, kuhu on planeeritud elamurajoonid, üle džungli kõrgustesse ulatuvad majad ning keskused. Rannad, välja arvatud üks, on küllaltki prügised. Mitte et siin-seal üks pudelikork, vaid ikka prügihunnikud. Kui mõnes rannas natuke kauem aega veeta, saaks kogu sellest jamast endale ilmselt elamise ehitada, vähemalt paadi või parve, millega kalal käia. Kusjuures seda olid mõned kohalikud ka teinud. Materjalivalik on lai.

_MG_0020  _MG_0011

Ringiliikumiseks rentisime endale rolleri ning 4- 5 päevaga sõitsime selle saare risti-põiki läbi. Veel on piirkondi, kus on näha tihedat džunglit ning kruusateid, kuid mitte enam kauaks. Ehituste tõttu ei saanud me igale poole ligi, vehiti kätega ja aeti minema. Phu Quocist saab lähiajal ilmselt suur linn, mis ulatub saare ühest servast teise. Mingisugust eksootilise saarepuhkuse tunnet seal ei teki. Ma arvan, et selle saare võlu on juba ammu kustutatud ning nüüd jagavad juba tähtsad mehed seal maid ja miljoneid. Kahjuks on selline saatus tabanud juba ka mitut teist saart, kus riigi korruptsioon on nii kõrgel tasemel, et mõeldakse ainult oma rahakotile, mitte loodusele ja selle säilitamisele.

_MG_0129

Muidugi oli seal ka midagi ilusat, saarele omapärast ning nauditavat. Kui vaeva näha ja otsida, leiab kena ranna, kus päevitada ning lõunal selle lähedal asuvas kohvikus süüa ja õlut juua. Kui otsida ja kaubelda, saab ka mereande, mille poolest Phu Quoc tuntud on. Aga selle jaoks tuleb vaeva näha, mitte nagu Kambodžas, et istud maha, sööd ja arvele väga palju tähelepanu ei pööra. Kuna see oli meie viimane reis enne kojutulekut, siis lootsime Senniga midagi ilusamat ja tõelisemat. Natuke jääb see aga kripeldama küll. Kindlasti oleks olukord hullem, kui me oleks tulnud otse Eestist ning pühendanud kaks nädalat sealviibimiseks. Meie olime viimase viie kuu jooksul igasuguseid imelisi kohti külastanud, seega oli seda haput marja palju kergem alla neelata.

_MG_0022_1 _MG_0031_1

Otsustasime, et Phu Quocilt sõidame otse Phnom Penhi. Transpordivahendid tulid sellises järjekorras: esimene mikrobuss, praam, teine mikrobuss, kolmas mikrobuss, neljas mikrobuss, viies mikrobuss ja jalad. Ma ei hakka seda reisi siin läbi arutama. Otseloomulikult oli see kõik kokku väga aeganõudev ning omajagu ohtlik. See on ikka nii, et mida väiksema transpordivahendiga sa seal piirkonnas sõidad, seda rohkem sa kardad. Igatahes hommikul alustasime sõitu ning õhtuks olime tagasi oma Phnom Penhi korteris. Nüüd jäi meil veel nädal aega Kambodžas olemiseks.

Vietnam on kindlasti koht, kuhu tasub minna. Usun, et kui ma oleks võtnud selle reisi kokku vahetult pärast Kambodžasse jõudmist, oleks see tekst natuke kirevam välja kukkunud. Meil oli seal väga toredaid ja meeldejäävaid momente. Ainsaks takistuseks sai aeg ja mõned valed otsused. Vietnam pidavat muutuma igal meetril, sõites lõunast põhja või vastupidi. Sellest saame teada alles siis, kui ükskord sinna tagasi läheme.

Toimetas Laura Nirgi

DCIM100GOPRO

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Advertisements
%d bloggers like this: